Üleeile tabas maailma halb üllatus kui Facebook ja selle omanduses olevad WhatsApp ja Instagram tundideks kui musta auku kadusid. Tegemist on kõige ulatuslikuma katkestusega, mida sotsiaalmeedia platvormid sellises vormis on näinud – kokku raporteeriti 10,6 miljonit probleemi globaalselt. Kuna nende rakenduste ümber on koodnunud tohutult palju olulist infovoogu, koondasime Milttoni platvormile katkestusest tingitud huvitavad analüütilised järeldused ning ekspertide isiklikud arvamused. Siin on kõik, mis välja tuli.

Facebook on Interneti-hiiglane, kellel pole turul võrdväärse pakkumisega konkurente. Kuigi paljud inimesed pöördusid üleeile Twitteri poole, saadeti siiski Soomes ja Eestis välja rohkem säutse ühel tavapärasel reedel, näiteks 1. oktoobril, kui sellel esmaspäeval.

Paljud pole võib-olla mõelnud (võimu)positsioonilile, mis on sotsiaalmeedia ettevõtetele antud. Facebooki saab kasutada paljudesse teistesse rakendustesse ja teenustesse sisselogimiseks. Säärane katkestus nagu üleeilne toob seega paratamatult kaasa lisaks ilmselgetele murekohtadele ka ootamatuid tagajärgi, näiteks võimetust oma nutiteleritesse või muudesse kodutehnika vahenditesse sisse logida. Privaatsus ja turvalisus on samuti väga olulised teemad – tõsiasi, et paroolidega lukustatud uste taga toimuvad äärmiselt privaatsed vestlused, tähendab, et me eeldame, et loodud keskkond on turvaline ja loodame, et meie eeldus peab ka paika.

Tegemist ei ole pelgalt meelelahutuse küsimusega. Probleemi ei paranda lahendused nagu ”Noh, kasutage hoopis Signalit või lugege raamatut, selle asemel et sirvida Facebooki, WhatsAppi või Instagrami”. Probleem on uut tüüpi võimu suures kontsentratsioonis, sest esmaspäeval toimunu tegi ilmselgeks meie absoluutse sõltuvuse ühest Interneti-hiiglastest. Seega on tegemist on küsimusega sellest, kuidas meie ühiskonda juhitakse ja kas tegemist on suunaga, mida me soovime.

Probleemikohti sellist tüüpi võimusuhete juures on välja toodud juba aastaid. Hoolimata arvukatest tõenditest selle kohta, milleni turgude koondumine ja lõpuks ka võimu koondumine viib (kodanike, ettevõtete ja meie demokraatlike riikide jaoks!), on avalikkuse huvi kogu teema vastu olnud madal. Kas nüüd see muutub?

Kuigi sotsiaalmeedia platvormide reguleerimisega tuleb tegeleda ühiskondlikul tasandil, peame me paratamatult mõtlema ka maailma mastaabile. Eesti on liiga väike, et üksi Interneti-hiiglastega maadelda: Euroopa Liitki on vajalike muutuste tegemiseks vaevu piisavalt suur. Juba praegu ollakse aastaid reageerimisega hiljaks jäänud ja nagu EL-is ikka, toimuvad protsessid liiga aeglaselt, eriti võrdluses kiiresti muutuva digieluga. Siiski on tegemist siiani peaaegu ainsa reguleeriva organisatsiooniga, kes on püüdnud mingilgi moel toimuva osas pidurit vajutada. Tehtud on edusamme. Loodud on Isikuandmete kaitse üldmäärus (inglise keeles General Data Protection Regulation, lühend GDPR) ning töös on veel kaks massiivset reguleerimisvahendit (Digiteenuste seadus ja Digiturgude õigusakt), mis annaksid Euroopa Liidule sotsiaalmeedia platvormidega tegelemisel palju rohkem mõjujõudu kui varasemalt. On põnev jälgida, mis seadusandlikes protsessides tulevikus läbi läheb – hetkel võib laual olla isegi võimalus selliste ettevõtete ümber formeerimiseks. Igaüks, kes nendele platvormidele oma äri olulistes osades toetub, peaks olema huvitatud sellest, mis suunas neid platvorme puudutavad regulatiivsed jõupingutused liiguvad. Seda seetõttu, et kui midagi ette ei võeta, siis turu kontsentratsioon ja tõsiste häiringute oht, rääkimata muudest riskidest, nagu tõsiasi, et meie andmed pole tegelikult meie omad, aina suurenevad.

WhatsAppi ja Messengeri gruppe kasutatakse laialdaselt ka poliitikas, alates väikestest valimiskampaaniate tugirühmadest kuni riikide tippjuhtide mitteametlike aruteludeni. Neid platvorme kasutatakse nii praktiliseks koordineerimiseks kui ka parlamendirühmade liikmete võimaluseks emotsioone koos kaaslastega välja elada. Paljud poliitikud kolisid oma arutelud WhatsAppist Signalisse viimati, kui rakendsega oli probleeme. Ka poliitikud on väga erinevad: nooremad kasutavad paralleelselt mitmeid eri rakendusi, samas kui vanemad kipuvad jääma truuks ühele, millega nad on juba tuttavad.

Tänu rollile, mida eeskätt Facebook ja Instagram demokraatlikes riikides täidavad, kus enamik poliitilisi arutelusid ja debatte toimub veebis, on huvitav mõelda toimunud sotsiaalmeedia katkestuse tagajärgedele, näiteks sellele, millised oleksid juhtumi mõjutused oluliste valimiste või muude tähendusrikaste poliitiliste sündmuse toimumistega ühtides. Eriti nooremate põlvkondade jaoks on need platvormid sotsiaalse ja poliitilise kaasatuse lahutamatuks osaks ning olulisteks müügi- ja turunduskohtades väiksemate ettevõtete puhul.

Need väga huvitavad seisukohad tulid Milttoni ekspertidelt sotsiaalmeedia, digiplatvormide, poliitika, avalike suhete, reguleerimise ja ülemaailmsete küsimuste alal. Kuigi kogu see arutelu toimub peaasjalikult rahvusvaheliselt kõrgel tasemel, kasutavad igapäevaselt neid sotsiaalmeedia platvorme siiski tavalised inimesed, kes soovivad oma lähedastega suhelda ja kalleid eluhetki jagada. Seetõttu leidsime, et järgnev anekdoot ilmestab praeguse aja kasutajakogemust ideaalselt.

„Säärased kokkuvarisemised tuletavad mulle alati meelde, kui suur osa meie isiklikust elust ja suhtlusest sõltub nendest platvormidest. Mõned minu elu kõige olulisemad suhtlused toimuvad Messengeri vahendusel. Kuigi säärase kommunikeerimise tulemusena tekib automaatne digitaalne arhiiv, võtab see ära ka osa privaatsusest, mida ma loodaks ja ootaks. Mis siis, kui Facebook otsustaks ühel päeval mingil irratsionaalsel põhjusel mind oma teenustest blokeerida või käivitaks uue ärimudeli, kus juurdepääs minu Messengeri vestlusarhiivile maksaks nüüdsest 170 dollarit nädalas? Või mis siis, kui Instagramis hakkaks minu uusima postituse meeldimiste arvu vaatamine maksma 5 senti meeldimise pealt? Mul oleks kindlasti kiusatus korporatsiooni nõudmistele järele anda. Alati, kui Messenger hetkeks katkeb, mõistan, kui sõltuvaks ma sellest rakendusest olen muutunud või kui palju oma privaatsest suhtlusest olen valmis neile hõbekandikul kätte ulatama. Ja siis, päris ausalt öeldes, kui asjad normaliseeruvad, kipun ma kogu selle kriitilise mõtlemise unustama ning muudkui edasi vestlema ja postitama.”

Lõppude lõpuks taandub asi sellele. Kui palju peaksime lootma platvormidele, mis pole päriselt meie omad? Ja kas meie ühiskonnad ja suhtlused peaksid jätkuvalt sõltuma platvormidest, mis ei kuulu meile? Poliitikad võivad igal ajal muutuda. Poliitilised osalejad saavad meid mõjutada (näiteks GDPR’i abil) ja järsku võib tekkida olukord, kus suur osa meie online kohalolekust on praktiliselt katkestatud või mingil muul viisil piiratud?

Keskendumine kvaliteetse sisu tootmisele, klientidega suhtlemisele ja kogukondade loomisele teie enda kaubamärgi ümber, teile endile kuuluvates kanalites, eriti veebisaitidel, aitab oma digitaalse jalajälje sisu päriselt enda omandisse võtta.