Olenemata kohaliku meedia mõnevõrra sisuleigest peegeldusest toimus seekordselt üleilmsel kliimakonverentsil midagi, mis mõjutab ettevõtlust, poliitikat, investeeringuid, innovatsiooni, akadeemilisi ringkondi ja üleüldist ühiskonna- ning majanduse arengut pikaajaliselt.

COP-28 toimus äsja lõppenud aasta detsembri esimestel nädalatel Dubais ning vähem kui kuu peale ajaloolist kohtumist vaatan kokkulepitule distantsilt korra uuesti peale. Üritan oma arutluses globaalse pildi sisse suumida Eestimaa suuruseks. Teen seda kahes osas – esmalt arutlen kliimakonverentsil saavutatud kokkulepete üle ja otsin neis võimalusi eksportivatele Eesti ettevõtetele ning teises osas jagan praktilisi soovitusi neile, kes järgmisel korral COPil osalemist kaaluvad. Olime Milttoniga esindatud nii Eesti kui Soome paviljonides, toetades nii meie ettevõtete kui ka riikide ambitsioone kliimamuutustega tegelemisel.

Mis siis oli kliimakonverentsi peamine väärtus ja mis lihtsalt pinnavirvendus?

Alustada tuleb meenutusest, et 2015 sõlmitud Pariisi kliimakokkuleppe kliimasoojenemise vähendamiseks on olnud iga järgneva kliimakonverentsi aluseks. See sama lepe põhineb peaasjalikult allakirjutanute vabatahtlikul kohustustel ehk 195 ÜRO riiki tõlgendavad oma kohustust enda ambitsioonidest või väärtusruumist põhinevalt. Ühtlasi tähendab see ka, et nende suhtes, kes oma kohustust ei täida, ei ole olemas sanktsioone – ÜRO-l ei ole õigust sundida riike kehtestama kliimasoojenemise vastaseid meetmeid või seadma kindlaid eesmärke heite vähendamiseks.

Eelnevast olenemata on kokku lepitud kindlas protsessis, kuidas järjepidevalt suurendada üleilmseid kliimaambitsioone ja tegevusi, mis oligi Dubais toimunud COP-28 eesmärk. Seetõttu on COPi raames kokkulepitul selge mõju, millest mõned oma arutluses ka välja toon.

Heureka, tunnistati vajadust loobuda fossiilkütustest!

Täpsemalt lepiti kokku, et käesoleva kümnendi jooksul on vaja fossiilkütuste pakkumise ja nõudluse märkimisväärseks järkjärguliseks vähendamiseks energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu tuntavat suurenemist. ÜRO peasekretär António Guterresi sõnul on see fossiilkütuste lõpu algus, aga üleminek peab toimuma õiglaselt, ühiskondades kihistumist vältides ja kõigile üheselt arusaadava muutuste teekaardi toel.

Siinkohal ei saa jätta märkimata, et kliimakonverentsi korraldajamaa Araabia Ühendemiraatide esindaja, COP-28 president sultan Al Jaber sõnas konverentsi eel, et puudub teaduslik tõestus sellele, et fossiilkütustest vabanemine on kliimasoojenemise peatamiseks üleüldse vajalik. Meedias ja teadusringkondades tekitas see paraja pöörise, osades tekitas trotsigi, aga oli ka aplodeerijaid. Vastuoluline väljaütlemine toitis siiski ülimalt vajalikku, kliimakonverentsi keskmes olnud arutelu kliimasoojenemise peatamisest.

Nii olid COPi eel viidud ootused nulli. Korra tuli küsidagi, et äkki on tegemist ühe suure farsiga või ehk lausa globaalse rohepesuga. Aga ometigi jõuti lõpuks ajaloolise kokkuleppeni, mis pani osalejaid kollektiivselt kergendatult ohkama. Kuigi ei jõutud kokkuleppele fossiilkütuste kasutamise täielikus lõpetamises, võib siiski eeldada, et saavutatu saab mõjutusvahendiks tulevastel kliimaläbirääkimistel, mis eelduslikult annab tõuke fossiilkütuste kasutuse täieliku lõpetamise kuupäeva kokkuleppimiseks. Ning see teadmine peaks olema vihje kõigile taastuvenergeetika innovaatoritele ja roheinvesteeringutega tegelejatele pakkumaks globaalsel turul uusi fossiilkütusevabu lahendusi.

Elame energiatõhususe ja taastuvenergia kümnendil

Hinnang kliimasoojenemise hetkeolukorrale pani COP-28 osalejariike tunnistama, et senised sihid ja reaalselt ellu viidud muudatused pole piisavad, et peatada globaalne soojenemine maksimaalselt 1,5 °C juures. See tõdemus tõi lubaduse ja üleskutse kolmekordistada taastuvenergia võimsusi ja kahekordistada energiatõhusust 2030. aastaks.

Selleks, et see aga võimalikuks saaks, peab valdkonda edasiviiv poliitika olema kiirendatud ja ambitsioonikas. Erilise rõhuga tõsteti esile kohustus seada energiatõhusus kui “esimese kütuse” põhimõte poliitikakujundamise, planeerimise ja suuremate investeerimisotsuste keskmesse.

Millest siis peaks juhinduma, et vastavat poliitikat kujundada? Noppisin välja soovitustest Eesti jaoks mõned relevantsemad.

Seatud sihtideni jõudmiseks tuleb kiirendada taastuvenergia projektidega seotud taristu lubade väljaandmist; samaväärselt tuleb arendada ja laiendada võrguühendusi ning integreeritud energiasüsteeme; turukorraldus sektoris vajab suuremat selgust ning turutingimuste loomist, et hõlbustada investeeringuid taastuvatesse energiaallikatesse ja -tõhususse. Poliitikameetmete juurde käib aga vankumatu vajadus suurendada laiema üldsuse teadlikkust energiasäästust ning soodustada käitumisharjumuste muutumist energia tarbimisel.

COP-28 globaalsele energiatõhususe ja taastuvenergia lubadusega on praeguseks liitunud 133 ÜRO riiki, aga liitujaid oodatakse juurde. Allakirjutanute seas on ka tuntud naftariigid Aseirbadžaan ja Araabia Ühendemiraadid, kivisöeriik Poola, aga ka põlevkiviriik Eesti.

Anti täiendavaid lubadusi kliimafondidesse panustamisel

Kliimakonverentsi üks selgetest prioriteetidest oli jõuda kokkulepeteni, mis muudaksid kliimameetmete rahastamise kättesaadavamaks ja taskukohasemaks.

Üleilmsete kliimameetmete toetamiseks on loodud mitmeid ÜRO poolt hallatavaid fonde, millesse nüüd mitmed riigid täiendavalt ka panustada lubasid. Selle sammu olulisus on üsna lihtsakoeline – selleks, et saavutada Pariisi kliimaleppe eesmärke, on vaja raha, sest muutustega kaasnevad kulud ja kõik riigid ei suuda neid ise katta. Siin peitub ka globaalne võimaluste maa äriettevõtetele – tehnoloogilised lahendused ja fossiilivabad energiasüsteemid on just need, millele on nõudlust arengumaades (ja mitte ainult) ning selle otsuse valguses ilmneb, et selleks leidub ka raha. Nii et investeeringud kliimasoojenemise peatamiseks on ühtlasi majanduslik võimalus.

Mitme suurriigi poolt anti ka täiendavaid lubadusi kliimakahjude ja -kaotuste fondi panustamisel. Selle fondi eesmärgiks on kokku koguda vahendid suurimatelt saastajatelt, et toetada kliimamuutustest kõige rängemalt mõjutatud riike. Numbrid, võiks öelda, olid ajalooliselt suured. Iseküsimus on, kas arenenud riigid sel korral tõesti fondi oma toetuse üle kannavad, sest lubadusi on antud ka varem, kuid need on jäänud pelgalt lubadusteks.

Meil siin Eestis lumist talve nautides on ilmselgelt raske selle otsuse olulisust mõista (isegi siis kui tavapärasest soojema merevee tõttu Vaikses ookeanis saabusid aasta alguses üleujutused Lääne-Euroopasse ja krõbe külm meie õuele), ometigi on see olnud üks tähtsamaid küsimusi Vaikse ookeani piirkonna väikeste saareriikide ja Saharast lõuna pool asuvate arengumaade jaoks.

Ringmajandus sai hoogu juurde

Kokkulepitud tekstis tõstetakse ringmajandust esile kui üht meedet, mille sihiks on saavutada tarbimis- ja tootmismudelid, mis aitavad üleminekul säästvatele eluviisidele. UAE initsiatiivil lansseeriti ka “nullprügi koalitsioon” (Waste to Zero coalition), mille fookuseks on jäätmemajanduse dekarboniseerimine, et kiirendada ringmajanduse ja taastuvate mudelite kasutuselevõttu tööstuses ja tootmises. See on selge sõnum, et ringmajanduse valdkonnas tegutsemine on tulevikuäri(eluviis). Euroopa vaates on see lisaks oluline ka tarnekindluse küsimuses ehk vajadus vabaneda sõltuvusest teatud toormaterjalide impordist.

Mis sest kõigest kokkuvõttes arvata?

Üks kliimakonverents ei päästa maailma ühe korraga. Aga ilma dialoogita vastuolud ei lahene ja üleilmseid kokkuleppeid ei sünni. Paradoks selles küll peitub, sest mõnel ÜRO riigil on vetoõigus mistahes lepingu vastu. Sel korral läks hästi, ajaloolised kokkulepped sündisid ja hetkeks isegi tekkis tunne, et äkki siiski on võimalik, et planeet Maa jääb elamisväärseks kohaks ka tulevastele põlvedele.

Et aga see tunne püsiks, siis on vaja asju ajada teisiti ka Eestis. Kiiremini ja ambitsioonikamalt, dogmasid lõhkudes ja uuendustele avatud olles. Kolmekordistame taastuvenergia võimsusi ja kahekordistame energiatõhusust, väljume pruunist majandusest ning paneme ringlema kõik mis ringelda saab (ringmajanduses ringleb rahagi fossiilivabalt). Jätkame arengukoostöö projektide ja võimetekohase arenguabiga – iga investeering kliimasoojenemise peatamisse täna hoiab ära suurema jama homme.

Jätkan peagi samal teemal arutlust, et jagada mõned ideed Eesti ettevõtetele, kes järgmisel COPil osalemist kaaluvad.