Artikkel on avaldatud 13.03.2023 Eesti Päevalehes.

Senised ettevõtluspraktikad on asendumas uute jätkusuutlikemate lähenemistega ning seda tõukavad tagant jõulisemad regulatsioonid keskkonnakaitsemiseks. Nende seas ka Euroopa Liidu kestlikkusaruandluse direktiiv, mis kohustab ettevõtjaid hindama oma tegevuse mõju inimestele, ühiskonnale ja keskkonnale ja sellest aru andma.

Ikka ja jälle kostub kliimadebatis argument, et me ei saa lõpetada põlevkivi kaevandamist, vähendada metsade raiemahtusid või midagi kolmandat kuna me peame hindama esmalt seda, et kuidas see mõjub majandusele, ettevõtete konkurentsivõimele ja inimeste heaolule. Ent kas me oleme arvestanud sellega, kuidas mõjub majandusele, sealhulgas ettevõtete konkurentsivõimele ja inimeste heaolule kliimakriisi süvenemine? Ühe maailma suurima kindlustusettevõtte Swiss Re hinnangul kujutavad kliimamuutused maailmamajandusele suurimat pikaajalist ohtu ning nendele reageerimata jätmine ei ole valik. Kindlustushiiu andmetel võib see aastaks 2050. tähendada iga-aastaselt suurusjärgus 23 triljonilist maailmamajanduse vähenemist, rääkimata ettenägematutest kulutustest, mida tuleb teha põudade, üleujutuste, metsapõlengute jms vastu võitlemiseks.

Käimasoleva keskkonnakriisiga kohanemine saab kahtlemata olema majanduslikult valus – vähemalt selle majanduse paradigma alusel, mille järgi seni on valdavalt elatud, aga see ei tähenda tingimata seda, et suure rahateenimisega oleks nüüd lõpp. Piltlikult öeldes, kui seni on ärikasu seisnenud augu kaevamises, siis edaspidi tuleb tulu lahendustest, mis meid sellest august uuesti välja aitavad. Ja teenimisvõimalusi on küllaga, sest see auk on globaalses plaanis tõepoolest sügav.

Üheselt mõistetav jätkusuutlikkus

Mõni nädal tagasi tuli Tallinki tegevjuht Paavo Nõgene välja avaldusega, et ELi jõulisemad regulatsioonid keskkonnakaitsmiseks on arutu bürokraatia. Ka President Alar Karis kritiseeris oma Vabariigi aastapäeva kõnes Euroopa Liidu kestlikkusaruandluse direktiivi (CSRD – EU Corporate Sustainability Reporting Directive), mis kohustab ettevõtjaid hindama oma tegevuse mõju inimestele, ühiskonnale ja keskkonnale ja sellest aru andma. Ent selle mõte seisneb selles, et meil tekiks nii Eestis kui Euroopa Liidus ja maailmas tervikuna ülevaade sellest, kus on suurimad kitsaskohad ning milliseid sektoreid tuleb rohepöörde osas enim aidata, kuhu suunata investeeringuid ja leida lahendusi jätkusuutlikumaks elukorralduseks. Aruanne ise on standardiseeritud ja peab olema masinloetav – selle mõte on ühtlustada kestlikkust puudutavat teavet ja ka selle põhimõtteid. Kujutage ette kui iga organisatsioon võiks esitada majandusaasta aruannet nii nagu tema sellest aru saab? Miks peaks siis jätkusuutlikkus jääma vabalt tõlgendatavaks? Kestlikkusaruandluse olemuse on Rahandusministeeriumi blogis põhjalikult ja hästi lahti seletanud Rahandusministeeriumi rahandusteabe poliitika osakonna nõunik Marika Taal. Ilmselgelt pole keegi seda välja mõelnud selleks, et kellelegi tohutult meeldib teha täiendavat paberitööd. Me kõik jälestame seda.

Ka Paavo Nõgene on hiljem sotsiaalmeedias enda seisukohta täpsustanud ja öelnud, et ta ei sea küsimuse alla kestlikkusaruande vajalikkust, vaid aruande mahukaid standardeid. Teisalt peame endale tunnistama, et kliimakriisi lahendamiseks lihtsaid lahendusi ei leidu – see on kompleksne ja hoomamatu ning puudutab palju enamaid tegureid kui ainult ettevõtte süsinikuheide. Aruandeks esmakordne ettevalmistumine nõuab ettevõtetelt tõesti pingutust, aga kui andmeread on jooksma saadud, siis tõenäoline lähiaja perspektiiv on see, et kogu aruandlus toimib andmepõhiselt ja tehisintellekti abiga automaatselt. Need on andmed, mis peaks igal vastutustundlikust tõsiselt võtval ja oma ESG-mõju (ESG – environmental, social, governance) hindaval ettevõttel nii kui nii olemas olema. See ongi see andmepõhine majandus, millest me konverentsidel suuresõnaliselt räägime. Ja see võiks olla järgmine samm meie nn digiriigi eduloos.

Eesti ettevõtjate jaoks pakub kestlikkusaruandlus niisiis võimalust esiteks saada ülevaade oma tegelikest mõjudest ka näiteks kogu oma tarneahela vaatest, teiseks võtta kasutusele andmepõhine juhtimine ja kasutada kestlikkusaruandlust oma ühiskondliku vastutuse strateegia loomiseks. Viimaks – see avab uksed investeeringute kaasamiseks. Vähetähtis ei ole seegi, et erinevate huvirühmade jaoks on üha olulisem faktidega tagatud teave ettevõtte jätkusuutlikkuse kohta – olgu selleks siis investorid, ettevõtte töötajad või kliendid. Enam ei piisa sellest, et ettevõtte turundusosakond kirjutab ilusa juttu kokku ja kleebib sinna looduskauni foto kõrvale. Inimesed on eriti keskkonnateemade puhul tüdinenud sõnadest, mille taga puudub sisu.

Kriis, milles me ei taha elada

Minu arvates – ja see arvamus tugineb paljudele maailma teadlaste arvamusele – on keskkonnakriisi süvenemine oluliselt kohutavam asjaolu kui seda on keskkonna kaitsemise nimel vastu võetud senisest jõulisemad regulatsioonid. Meie elukeskkond on muutumas järkjärgult elamiskõlbmatuks. Kliimasoojenemine on jätkuvalt täies hoos ning ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste töörühma (IPCC) viimane raport toonitab veelkord kliimamuutuste ja inimmõju selge põhjusliku seose olemasolu. Käimas on maailma ajaloos kuues liikide massiline väljasuremine, mis on võrreldav sellega kui viimati dinosaurused välja surid – näiteks on BirdLife International 2022. aasta raporti alusel 49% linnuliigi arvukus vähenemas ja iga kaheksas linnuliik on väljasuremisohus. Väljavaade sellest, et meil ei jagu enam kõigi inimeste jaoks puhast joogivett ega toitu, ettenägematud ilmastikuolud hävitavad kodusid ja sunnivad inimesi massiliselt elamisväärset elukohta otsima jne on õudne – vähe sellest, et see on ökoloogiline kriis, on see ka sotsiaalne katastroof. Ja see pole düstoopiline tulevikuennustus, vaid juba käimasolev protsess. ÜRO kestliku arengu eesmärgid, Pariisi kliimalepe ja Euroopa Liidu roheline lepe on diplomaatilised sammud selle protsessi peatamiseks ning ümber pööramiseks.

Asjaolu, et meie eestlased, elame geograafiliselt sellises piirkonnas, kus me veel otseselt väga ränki kliimamuutuste mõjusid ei taju (kuid seegi on juba vaieldav), ei tähenda, et see meid ei puuduta. Nagu öeldud – kliimamuutuste kaskaadsed mõjud on juba praegugi tunda, olgu selleks siis energia- või põgenikekriis või konkurents ressursside pärast. Maailm on terviklik ja nii avaldavad Eestile ka kaugemal tajutavad kliimamuutused selgelt mõju. Arenguseire Keskuse 2023. aasta raportist “Eesti ja Euroopa elanike keskmine keskkonnajalajälg” nähtub, et eestlaste keskkonnakäitumine on võrdlemisi mitte-eeskujulik – keskmine eestlase tarbimine ületas 2019. aastal maa taluvuspiire 3,8-kordselt ning see kandub paraku edasi kõikidesse eluvaldkondadesse. Isegi kui meie teadlikkuse üle keskkonnaküsimustes ei saa nuriseda, siis tegelikke samme rohepöördeks on meil ette näidata siiski vähe. See kui siinsed ettevõtted pole kliimakriisi vastu võitlemise osas seni oluliselt muutust loovaid samme ette võtnud (või erinevatel põhjustel saanud seda teha) näitabki seda, et suuremal skaalal saab muutus toimuda ainult regulatsioonide ja välise surve, aga ka täiendavate investeeringute abiga.

Eestvedajad, mitte järel lohisejad

Nii Euroopa Liidu kui Eesti riigi ülesanne on pakkuda ettevõtjatele toetavaid tugisüsteeme, et see üleminek oleks võimalikult kiire ja valutu, aga valmisolek nendeks muutusteks peab olema siiski ettevõtlussektoril endal. Siiski miks mitte ka initsiatiiv? Õnneks kirjutasid üle kuuekümne sellise laiema silmavaatega eesti ettevõtte, Rohetiigri liikme või koostööpartneri möödunud aasta detsembris alla ühisavaldusele, millega julgustatakse valitsust, erakondi ja ajakirjandust muutma rohepööre järgmiste aastate prioriteediks ja aitama ühiskonnal mõista selle olulisust. Nii et päris tühjale kohale Euroopa Liidu kestlikkusaruandluse direktiiv Eestis siiski ei maandu. Meil on jätkuvalt visionääre, kes otsivad lahendusi ning ei heitu nurjatute probleemide ees. Ja nüüd tõenäoliselt peagi ka valitsus, kes rohepööret tõsiselt võtab.

Lõpetuseks – see ei ole majanduskriis kui me hakkame elutähtsate ökosüsteemi teenuste eest maksma õiglast hinda ning otsustame investeerida kestlikusse arengusse, isegi kui see sunnib muutma äritegemise viise ning ka inimeste seniseid tõekspidamisi ja harjumusi. Ja võitjaks tulevad siin kahtlemata need, kes on suutelised uute oludega paremini kohanema ja kasutama võimalusi, mis selles avanevad.

Helen Tammemäe tegeleb Miltton kestliku arengu eesmärkide saavutamise ning vastutustundliku ettevõtluse edendamisega Eesti ühiskonnas. Nendega seonduvad muu hulgas nii rohe- kui digipöörde teemad ning sellised märksõnad nagu jätkusuutlik majandus, sotsiaalne heaolu ja uued tehnoloogiad, aga ka teadus ja innovatsioon.