Miks mul on linnakodanikuna Tallinna linnajuhtide järgmise nelja aasta tegevuskava lugedes tunne, et me rahuldume Harju keskmisega? Kus on meie pealinna julgus globaalse suundumusega ühte sammu astuda? Kasvav linnastumine mõjutab meie elu juba praegu, selleks pole vaja oodata aastat 2050, kirjutab Annika Arras.

Tulevik on linnade päralt. Linnad kasvavad ja nende osatähtsus maailmapoliitikas suureneb. ÜRO andmetel elab üle poole maailma elanikkonnast juba praegu linnades ja 2050. aastaks elab neis 68 protsenti maailma elanikkonnast1.

Eesti pole erandiks, kuigi meil väljendub linnastumine linnaalade laienemise ja linnarahvastiku kasvuna vaid Tallinnas, sest praegused 47 halduspiiridega linna moodustavad Eestis linnasüsteemi vaid tinglikult, sest enam kui poolel neist napib tänapäevale kohaselt suurust ja linnalisi omadusi2. Nii et kui me räägime linnastumisest, siis Eesti kontekstis on see suunatud Tallinna tulevikule.

Sestap Tallinnale, oma kodulinnale mõeldes seda lugu kirjutangi. Olen olnud rahulolematu Tallinna linnaplaneerimise ja ruumiloomega nii kaua kui mäletan end neid teemasid teadvustavat. Sellele on lisandunud skepsis, et poliitiline tahe linnas ei adu, kuivõrd pealinna mõju kas pidurdab või viib edasi terve riigi arengut. Seega on mu ootus madalal, aga lootus pole surnud.

Pealinna strateegiadirektor Raido Roop ütles hiljuti minu modereeritud linnade arengut puudutavas arutelus, et Euroopa rohelise pealinna tiitel on Tallinnale antud ettemaksuna.

Lisan sellele mõtte, et viimastel kohalikel valimistel antud hääled peatselt ametisse asuvale linnavalitsusele ja volikogule on antud ka ettemaksuna. Valijad ei premeeri poliitikuid selle eest, mida tehti eile, vaid annavad oma usalduse avansina ootuses, et tulevik on helgem.

Suurte ühiskondlike muutuste elluviimisel on peamiseks takistuseks samaaegsed lineaarsed mõjud, mille omavahelisi seoseid ei osata täpselt hinnata või kõrge komplekssusastme tõttu ei nähtagi. Kui sellele lisada struktuurid, mis ei ole paindlikud, läbipaistavad ja koostööd soodustavad, on tulemuseks ühiskondlik ebakindlus, mis omakorda toidab polariseerumist ja kihistumist. Mida suurem mänguväljak, mida rohkem eripalgelisi meeskondi, seda keerulisem on muutust ellu viia.

Globaalse või riikliku tasandi juhtimise raskusaste on alati komplekssem kui näiteks linnas. Seetõttu on linnadel ruumi ja vabadust olla ambitsioonikamad kui riigid ning katsetada erinevaid mudeleid ja muutuda sellega tooniandvaks maailma tuleviku kujundamisel.

Linnadest on saamas ühiskonna innovaatilised osad, kus katsetatakse jätkusuutlikke lahendusi ning ühiskondliku korra ümbermõtestamist. Seda muidugi eeldusel, et linnajuhid seda võimalust näha oskavad.

Eesti Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioonileping on lihtne tekst lugemiseks, see on praktiliste lahenduste loetelu, mille detailne kommenteerimine ei loo uut väärtust, igaüks saab ise lugeda.

Mida ma sealt aga ei leidnud, on ambitsioon, mis oleks eestkõnelejaks ja eestvedajaks teistele Eesti omavalitsustele ja oma linna kodanikele; julgust, mis viiks meid sammu lähemale Kopenhaageni või Stockholmi tasemele; terviklikku visiooni, mis arvestaks pealinna mõju kestliku arengu eesmärkide täitmisel või panust riikliku strateegia “Eesti 2035” sihtidesse.

Ei taha liiga teha, arengut on leppes ka, aga aastal 2021 võiksime olla jõudnud pealinna juhtimisel tasemeni, kus torude parandamine on hügieenielement, mida pole vaja välja öelda.

Miks mul linnakodanikuna on linnajuhtide järgmise nelja aasta tegevuskava lugedes tunne, et me rahuldume Harju keskmisega? Kus on meie pealinna julgus globaalse suundumusega ühte sammu astuda? Kasvav linnastumine mõjutab meie elu juba praegu, selleks pole vaja oodata aastat 2050.

Mis näiteks saaks siis kui Tallinn peaks kaksiklinnastuma Helsingiga? Sündival Talsinkil oleks potentsiaali olla põhjala metropol, kus Tallinna uuenduslikkus ja kasvuhoog ühineb Helsingi teadmus- ja elukvaliteediga2.

Tallinna väärtusruum muutub arvatavasti ka ilma kaksiklinna tekketa sarnasemaks Helsingi või Stockholmi omaga. Juba praegu on 18-29-aastane eestlane samas väärtusruumis nagu keskmine soomlane või rootslane3, mis viitab palju põhjamaisemale tulevikule, kui seda on praegune reaalsus.

Põhjala metropol ei oleks ainult majanduslikult suur ja mõjuvõimas üksus, vaid omaks ka poliitilist võimu. Tallinna ja Helsingi linnapea või Talsinki linnapea ametikoht oleks tulevikus samaväärse mõjuvõimuga kui tänane peaministri roll endas kannab.

Linn vastutab, inimene ka

Linnade jätkusuutlik areng, ehk teisisõnu linnastumise haldamine, tähendab terviklikku lähenemist.

Keskkonna- ja sotsiaalteemad on otseselt seotud näiteks kinnisvaraarendusega, milles mängivad olulist rolli nii keskkonnasõbralikud materjalid, elurikkuse säilitamine kui ka inimkeskne ja juurdepääsetav arhitektuur ja taristu.

Hea linnaruum on ligipääsetav ja kasutatav nii lastele, eakatele kui erivajadustega inimestele. Eesti Päevaleht pööras hiljuti tähelepanu sellele, et Eesti avalik ruum on loodud eeskätt keskmistele inimestele, keda on tegelikult elanikkonnast umbes 49 protsenti4. Samal ajal on keskmisele normile mitte vastavaid 51 protsenti, sh 11 protsenti puuetega inimesi, kelle jaoks ei ole avalik ruum tihti hõlpsasti ning kõrvalise abita ligipääsetav4.

Taani arhitekt ja urbanist Jan Gehl5 on oma uurimistöös rõhutanud linnade inimmõõtmelisuse tähtsust. Tema sõnul peab linn eelkõige olema elav, turvaline, säästev ja tervislik, mida on lihtsam saavutada tervikliku, kõikehõlmava poliitikaga, pöörates tähelepanu jalakäijatele, jalgratturitele ja linnaelule üldiselt. Inimeste heaolu eest vastutab Gehli nägemuses just linnavõim, mitte riik.

Vastutus linna inimkesksuse eest lasub ka igal linnakodanikul. Nii avaliku kui ka jagatud ruumi tunnuseks on, et see kuulub meile kõigile. Müra nii helis kui ka pildis, valgus, esteetika, hügieen, hais, erisuste austamine ja erivajadustega arvestamine, mida tihtipeale “mitte-minu-tagahoovis” suhtumine pidurdab.

Helsingi endine linnapea Jan Vapaavuori sõnas vahetult enne kohalikke valimisi Tallinnas käies, et “mitte-minu-tagahoovis” mõtteviisi tõttu on linnaruumi arendamisel tähtis küsida arvamust kohalikele elanikele lisaks nendeltki, kes võiksid potentsiaalselt tulevikus naabruskonda kolida.

Lõpliku otsuse peab sellises olukorras siiski langetama linnavõim, võttes esmalt vastutuse kaasamise läbiviimise eest ja seejärel avalikku huvi ja kestlikku arengut siduvat otsust tehes. Linn ja linnaruum ei kuulu mitte ainult linnaelanikele, vaid on midagi ühist ja jagatud ka laiemal tasandil, on Vapaavuori kaljukindel veendumus.

Linnastumise mõju majandusele

Tuleviku linnas tähendab hea äri head ka linnale ning ühiskonnale laiemalt. Tulevik saab teoks vaid “üks kõigi, kõik ühe eest” mõttelaadi omaks võttes. On selge, et ei ettevõtte ega linna areng ei ole võimalik ilma majanduse jätkusuutliku arenguta. Toimiv jätkusuutlik majanduslik areng tähendab muu hulgas ka kooskõlas olemist ÜRO kestliku arengu eesmärkidega.

Vastutus ja võim ei liigu linnastumise tulemusel mitte ainult valitsusjuhtidelt linnapeadele, vaid ka ettevõtetele ja kodanikele. Kasvava linnaelanikkonna keskel tegutsev ettevõte pakub lisaks töökohtadele ja teenustele oma väärtusmaailma ja kogukonda. Selline areng ainult süveneb, sest see on järjest olulisem ka tarbijatele, kogukonna liikmetele.

Viiest eestlasest neli arvab, et ettevõtted peaksid tegelema sotsiaalsete probleemide lahendamisega3. Ettevõtted ei ole enam pelgalt kasumile suunatud institutsioonid, vaid ühiskonna- ja linnaelus kaasa löövad väärtuspõhised korporatiivkodanikud. Neil on keskne roll lahenduste pakkumisel ja innovatsioonis.

Linnastumise mõju elurikkusele

Viimaste aastate meediapilt peegeldab Eesti inimeste mure meie metsade elurikkuse pärast, kuid me ei näi veel täiesti mõistvat, et elurikkust tuleks otsida metsadele lisaks ka kasvavatest linnadest.

Suurlinn on ökosüsteemina täiesti teistsugune keskkond, kui on seda küla või ka väikelinn. Linnade loodus on korrastatud, struktureeritud ja kureeritud, mis ei arvesta linnadele eluliselt olulise roheökosüsteemi tegelike vajadustega.

Elurikkuse tagamine on üks linnastuva maailma proovikivisid. Hea näide selle õnnestumisest on New Yorgi High Line, vana raudtee asemel ehitatud avalik ruum ja roheala, või Tartus tegutsev Kureeritud Elurikkus.

Kuuldavasti saab Tallinnasse planeeritavast Putukaväilast elurikkuse edendaja (millal, seda koalitsioonilepe ei ütle) ning ka Eesti esimene kliimaneutraalse naabruskonna arendus Hundipea tundub püüdlevat selle poole. Aga ideaalis peaks elurikkust leiduma igal pool olenemata linnaosa elanike sissetuleku suurusest või arendaja ambitsioonist, nii et loodetavasti leidub samasugust elurikkust tulevikus ka Tallinna elumajade pealt, vahelt, küljest ja seest.

Me pole selleks valmis

Kasvav linnastumine mõjutab meie elu juba praegu. Linnade areng aga ei püsi linnade kasvutempos. Linnastumise negatiivsed välismõjud on peamiselt seotud linnaruumi- ja keskkonnakasutusega, aga ka sotsiaalsete teemadega2.

Tallinna korterite hinnakasv ületab juba praegu inimeste ostuvõime6, maailma linnu ohustab kliimamuutuse ja soojussaarte efekti tulemusel äärmuslik kuumus7. Kõik need teemad on linnaprobleemid sarnaselt segregatsioonile ja gentrifikatsioonile.

Kas Tallinn on sotsiaalselt, keskkondlikult ja majanduslikult jätkusuutlik ning vastutustundlik? Kas meie pealinn on piisavalt turvaline, säästev, tervislik ja elav, et tulevikus pakkuda elukeskkonda võibolla kogu Eesti rahvale?

Tulevik on linnade päralt ja see mõjutab meid kõiki. Ka neid, kes valivad ja eelistavad elada maapiirkonnas. On meie valida, kas me võtame seda probleemina või suurepärase võimalusena arenguks.

Ma tahan, et meil jaguks ambitsiooni teha Tallinnast tõeline tulevikulinn, innovaatiline, jätkusuutlik ning inimkeskne. Ja ma väga soovin, et toimiva linnaruumi ümber pöörlev aktiivne vestlus ei jääks valimiste eelsesse aega, vaid et diskussioon jätkuks ka järgnevatel kuudel ja aastatel. Paratamatult linna ökosüsteem kasvab, kuid on meie ülesanne tagada, et see toimiks ja oleks jätkusuutlik.

Ootan uuelt linnavalitsuselt visiooni tulevikulinnast Tallinnast, ootan pealinna mõjude analüüsi ÜRO kestliku arengu eesmärkide kontekstis, ootan mõtestatud, kaasavat, süsteemset, tarka ja inimesega linnas arvestavat vastutustundlikku linnajuhtimist.

Ootan ka, et linnavõim ja riigijuhid pealinna koosloomes arendaks, mitte jõulises vastutöös nagu seni on tavaks olnud. Tehke nii, et linnakodaniku antud avanssi pole vaja nelja aasta pärast tagasi küsida.

 

---

 

1 – United Nations, Department of Economic and Social Affairs, Population Division 2018. World Urbanization Prospects: The 2018 Revision, Online Edition.
2 – Sooväli-Sepping, Helen; Roose, Antti 2020. Sissejuhatus. Eesti ruumiline areng.— Eesti inimarengu aruanne 2020. Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud. Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu, 8-12.
3 – Milttoni uuringud 2017, 2020, 2021 (veel avaldamata) Pea liiva alt välja: Ettevõtete ühiskondliku aktiivsuse ja sotsiaalse kaasamise arvamusuuringud
4 – Ibrus, Kadri 2021. Keskmistele inimestele rajatud ühiskond jätab pool rahvastikku hätta. Eesti Päevaleht.
5 – Gehl, Jan 2017. Linnad inimestele. Tallinn: Eesti Arhitektuurikeskus.
6 – Otsmaa, Margitta 2021. Tallinna korterite hinnakasv hakkab ületama inimeste ostuvõimet. ERR Majandus.
7 – Tuholske, Cascade jt 2021. Global urban population exposure to extreme heat. PNAS 2021 Vol. 118 No. 41.