Tulevikujuhi kiirendi tuli minu jaoks pisut ootamatult, aga väga huvitaval ja kiirel ajal. Olin nimelt mõnd aegatagasi enda elus täieliku kannapöörde teinud ning lõpetanud kaitseväelase karjääri. Kiirendi alguseks olin pisut üle aasta töötanud hoopis kaitsetööstuses, mis on täiesti piisav aeg, et tsiviil- ning kaitseväe maailmade erinevustest aru saada. Sain aru ka sellest, et kahes maailmas täpselt samamoodi kõike teha ei saa ning aeg on ennast edasi arendada.
Otsustasin suvel uuesti ülikooli magistrantuuri astuda, aga enne kui see päriselt peale hakkas, sain pisut ootamatult teada, et sügisel algab ka kiirendi – arenguprogramm, millel olin silma peal hoidnud juba kevadest. Kuna teadmistejanu oli suur, siis otsustasin kõik väljakutsed vastu võtta ning sellest kujunes üks äärmiselt aktiivne ning produktiivne sügis. Paraku ei suuda ma tänu sellele enam tagasi mõeldes täpselt eristada, mis mõtted sain ma kiirendist ja millised loengutest, aga ilmselt nad töötasidki kombinatsioonina veel paremini.
Mulle väga meeldis kiirendi neljaosaline struktuur ning olen sama põhimõtte kohta ka mitmelt poolt lugenud – alustama peab ikkagi kõigepealt iseendast ning alles siis liikuma meeskonna juurde. Olen proovinud seda ka oma töös järjest rohkem rakendada, mõeldes kõigepealt päriselt läbi, mida ma ise igas rollis tahan saavutada. Alles siis tegelen teistega. Ka teiste puhul, eriti nende, kes on samuti juhtivatel ametikohtadel, proovin ma kõigepealt neid kuulata. Päriselt kuulata, kuidas neil läheb ja mida nad inimestena tahavad saavutada. Alles siis võtan teemaks ka nende tööalased eesmärgid, edusammud ja mured. Kusjuures nõu andmiseni tihti ei peagi jõudma.
Minu hinnangul on üks juhtide suurimaid väljakutseid, kuidas juhtida ilma juhtimata? Meil on kõrgelt haritud, enda ja oma eludega väga hästi hakkama saavad inimesed, kellel on väga suur soov saavutada. Aga miskipärast me kipume neid tihti kohtlema nagu lapsi: neid õpetama, kontrollima ning neile nõu andma. Juhi ülesanne peaks selle asemel olema õige töökeskkonna loomine, et saaks tekkida sünergia ning iga spetsialist saaks keskenduda enda tööleparimal viisil. Paraku on seda pisut raskem teha kui sellest rääkida, aga pidevalt sellele keskendudes on see ikkagi võimalik saavutada.
Kui ma mõtlen sellele, mida just kirjutasin, siis ma ei ole jällegi enam kindel, kas ma õppisin seda kiirendist või lugesin näiteks Reed Hastingu raamatust „No rules rules“ või Patrick Ped-Davidi raamatust „Your Next Five Moves“ või Stephen Covey raamatust „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“. Kusjuures ka see on üks esmapilgul väike, aga väga mõjus asi, millele kiirendi kaasa aitas. Seal räägiti väga paljudest erinevatest raamatutest ning teooriatest, mis tekitas huvi uuesti aktiivsemalt lugema hakata. Need mainitud kolm raamatud on vaid osa neist, mida sel aastal olen lugenud. Seda on muide rohkem kui ma varasemalt mõne terve aastaga lugesin.
Kiirendiaastasse mahtus palju. Mulle aga meeldivad ütlused „kes teeb, see jõuab“ ja „süües kasvab isu“. Mida rohkem mul on asju, millega tegeleda, seda täpsemalt pean ma läbi mõtlema, mida ma millal teen ning saan ka tunduvalt rohkem tehtud. Pere, hobide ja enese harimise vahel tasakaalu leidmine ei ole kaugeltki lihtne, aga see on täiesti võimalik! Peab lihtsalt vabanema asjadest, mis meid piiravad, ning otsustama, mis on päriselt tähtis. Kui saadenda eesmärkidest aru, tekib selgus, ning ei teki küsimusi, kas vaatan mingit uut sarja või mängin tütrega, kas scrollin Facebookis või lähen trenni jne jne.
Tulevikujuhi kiirendi oli suurepärane koht enda rutiinist välja tõmbamiseks ning uute teadmiste ja tutvuste saamiseks. Milttoni meeskond on väga inspireeriv ning professionaalne ja oli tunda, et neile päriselt meeldib see, mida nad teevad. Ilmselt kasvab ka neil süües isu ja arvan, et näeme veel palju lende kiirendist väljumas. Eks kõigil on omad põhjused sinna minekuks, aga pettuma te kindlasti ei pea ning soovitan see väljakutse igal juhul vastu võtta.