fbpx
august 10, 2022

Milttoni eurooplane Kadri 

Valitsussuhete konsultant Kadri Vanem tahtis keskkoolis tegelikult saada diplomaadiks. Sellele lisandunud huvi Ida-Euroopa kultuuri ja poliitika vastu hakkas 1990ndate teises pooles kujundama seda teed, mida mööda Kadri on praeguseks astunud juba pea veerand sajandit. Olulist rolli on siin mänginud ka alkoholi ja muude meelemürkide vaba elustiili edendav maailmaliikumine Movendi, Eestis Juvente Eesti ning sealt edasi Euroopa Noortefoorumis Euroopa noorte teemadega tegelemine. “Jõudsin Juventesse 1998. aastal oma klassivendade kaudu. Meie Eesti organisatsioonis olid ka venekeelsed noored ja kuigi me pidasime ennast väga tolerantseteks ja avatuteks, siis mingi kummaline pinge seal erinevate rahvusgruppide vahel ikkagi oli,” meenutab Kadri.

Teda hakkasid selle pingega seotud küsimused huvitama ning ühel hetkel suundus ta oma teoloogiaõpingutelt Tartus hoopis Berliini ülikooli õppima Ida-Euroopa poliitikat ja ajalugu. Remargi korras tahab Kadri siin rõhutada, et kui ta kusagil üldse mõtlema õppis, siis oli see just TÜ usuteaduskonnas ning enne seda Tartu Descartes´i lütseumis. Ida-Euroopa on Kadri jaoks väga põnev, aga ka vastuoluline teema. “See on küsimus meie enda identiteedist. On selge, et Lääne- ja Kesk-Euroopas on teatud suhtumine Ida-Euroopasse,” nendib Kadri, lisades, et me ise kipume ka teiste idaeurooplaste suhtes võtma vahel arrogantset hoiakut. “Ma tahaksin, et me ise ei marginaliseeriks ennast ja ei vastandaks ennast Ida-Euroopale. Peaksime selle kuvandi, et Ida-Euroopa on kuidagi rumalam ja mahajäänum, ise ümber pöörama.”


Üks asi viis teiseni ning oma õpingute jätkuna leidis Kadri end ühtäkki praktikalt Brüsselis Euroopa Parlamendis Eesti eurosaadiku Tunne Kelami kabinetis. “Tegin sellist tavapärast praktikanditööd. Kirjutasin artiklipõhju, valmistasin erinevaid materjale ette, tegin koosolekute memosid,” meenutab Kadri.

Siis aga tekkis võimalus kandideerida nö päriselt tööle Tunne Kelami nõunikuks, kelle ülesandeks oli katta väliskomisjoni ja kaitse- ning julgeoleku alamkomisjoni tööd. Kadri kandideeris ja saigi selle koha. “Tunne seadis mulle nõudmise, et ma saan tööle juhul, kui hakkan teda sinatama,” muigab Kadri. “Lubasin seda teha, aga tegelikult mõtlesin veel umbes poolteist aastat välja umbisikulisi lauseid, kuidas tema poole pöörduda.”

Eurosaadiku nõunikuks olemine tähendab pidevat vastavate Euroopa Parlamendi komisjonide töövoos olemist, välispoliitika ja kaitsepoliitika, maailmauudiste pingsat jälgimist. Nõuniku töö ampluaa oli lai, näiteks tegeles Kadri erinevate raportite läbitöötamise ja muudatusettepanekute ettevalmistamisega, kõnede kirjutamise ja poliitikate mõtestamisega, tassimata ei jäänud ka üheks ürituseks toodud klaver. “Olin seal peaaegu 13 aastat, see oli väga huvitav eluperiood, nii palju teemasid ja meeldejäävaid inimesi, “ räägib Kadri. “Töötasin ka näiteks koos Vytautas Landsbergisega ja puutusin kokku Uffe Ellemann-Jenseniga, kui mõnd lähemat Eesti sõpra mainida.”

Pärast pikki aastaid Euroopa Parlamendis tundis Kadri 2019. aastal, et saabunud on rutiin ja aeg on muutusteks. Ta kolis Saksamaale tagasi ja võttis pausi akude laadimiseks. Siis aga vallandus koroonapandeemia ja tundus mõistlik esialgu Eestisse naasta, et olla lähemal ka oma emale. “Minu ema on mind alati toetanud ja õpetanud ise hakkama saama, mitte alla andma, leidma oma teed. Hea on taas tema lähedal olla ja kasvõi peale tööd koos jalutamas käia.”


Kadri näeb enda kujunemises suurt rolli saksa keelel ja kultuuril. “Nii minu ema kui vanaema õpetasid mulle saksa keelt, kui ma veel väike laps olin. Kodus oli meil saksakeelseid raamatuid ja ajakirju,” räägib Kadri. Põhikoolis käis ta Tartus saksa keele süvaklassis. Tartu Ülikoolis teoloogiat õppides sai Kadri aga aru, et väga on vaja ka saksa keele praktikat ning läks aastaks Saksamaale vabatahtliku tööd tegema. “Seal aktiivselt keelt kasutades käis umbes kuu ajaga justkui mingi klõps ära ja oskasingi äkki saksa keeles rääkida,” meenutab ta.

Lisaks saksa keelele räägib Kadri vabalt ka inglise keelt, saab hakkama vene ja prantsuse keeles, mõistab ja loeb hollandi keelt, algtasemel ka ungari keelt. Lisaks on ta õppinud ka horvaatia keelt, sest läbi erinevate eluhetkede on tal tekkinud palju sõpru Balkanil ja ta tahtis ikka ise aru saada sellest joviaalsest. “Ja muidugi räägin ka võro keelt,” lisab Lõuna-Eestist pärit Kadri uhkelt. „Keeli ei saa kunagi liiga palju olla. Keelenüanssidest aru saamine avab minu jaoks ukse selle teise inimese, kultuuri, riigi hinge, et üleüldse maailma paremini mõista.“, võtab ta keeleteema kokku.

Kadri peab end eelkõige eurooplaseks. “Seejärel olen tartlane ja lõunaeestlane ning siis eestlane,” kirjeldab ta ennast. “Mind ausalt öeldes häirib, et üsna laialt levinud mõtteviisi järgi saab inimesel olla vaid üks identiteet. Tegelikult on iga inimene oma erinevate identiteetide summa,” räägib Kadri, kelle enesemääratluses on endiselt oluline koht ka alkoholivabal elul ja seotud vabatahtlikul tegevusel. “Ma näen ju hästi, kui alkoholiseeritud on meie ühiskond ning kuidas see mõjutab lapsi ja noori, laiemalt majandust ning tervishoidu. Ma isegi kogen vahel seda, et pean põhjendama, miks ma ei joo. Tegelikult võiks ju just mittejoomine olla normaalsus, enam kui pool maailma elanikkonnast ei tarbi alkoholi.”

Milttonis soovib Kadri aidata klientidele mõista erinevaid poliitikaid, nende toimimist, ühiskonda üldiselt ja inimesi selle sees ning ka seda, et oleme osa Euroopast. “Me ei saa end suurest kontekstist välja võtta, isegi väikeste Eesti asjade ajamine on seotud nii Euroopa kui laiemalt maailma arenguga. Võtame näiteks jätkusuutlikkuse, meil ei ole aega oodata ja vaadata, me kõik peame tegutsema kohe,” on ta resoluutne. “Üldiselt mulle väga meeldivad meie rahvusvahelised projektid, sest teistelt meie tiimidelt on palju õppida ja me loome selles koostöös laiemat riikidevahelist lisandväärtust, ” ütleb ta. “Loodan, et suudan ka ise tänu pikale töökogemusele väljaspool Eestit klientidele ja tiimikaaslastele veidi teistsugust vaadet pakkuda.”

Kui küsida, miks Miltton, on vastus kiire tulema, väärtused, inimesed ning võimalus igakülgselt areneda. “Me ei ole pelgalt kamp erinevaid inimesi, vaid üksikisikute ning tervikuna toimiv Miltton, mis võimaldab meil lahendada väga erinevaid ühiskonnas ning ettevõtetele olulisi küsimusi. On fantastiline erinevates kooslustes Milttoni-siseselt toimetada ning üksteiselt õppida,” leiab Kadri. “Ning kui baasväärtuseks on soov muuta maailma paremaks, anda oma panus ühiskonna arengule, teha see lisasamm, näha laiemat pilti, siis on kõik võimalik!”

Kui Kadri ei tee tööd või loe välisuudiseid, ega tegele mingi aktivismiga, siis on ta heameelega väljas. Jalutab ja otsib huvitavaid uusi tänavakunsti hetki Tartu linnaruumis või sõidab rattaga Tartu vahel. Kui võimalik käib sõprade kambaga mägedes matkamas või selle nõlvadelt lumelauaga alla laskmas. Kui saaks valida, elaks ta üldse kusagil mägedes, sest seal on lihtsalt nii ilus ja rahulik.

august 9, 2022

Pea liiva alt välja 2021! Ettevõtete roll ühiskondlikult oluliste väljakutsete lahendamisel ning parimad viisid oma panuse väljendamiseks.

Balti riikide sarnasused ja erinevused ning võrdlus Soome ja Rootsiga.
Järg 2017. ja 2020. aasta uuringutele.

Miltton uuris eestlastelt, lätlastelt, leedukatelt, soomlastelt ja rootslastelt, kuidas nähakse ettevõtete rolli ühiskondlikult oluliste väljakutsete lahendamisel. 2021. aasta uuringu kokkuvõtlik raportis on välja toodud peamiselt Baltikumi riikide elanike arvamus, mõnel juhul ka võrdlus rootslaste ja soomlastega. Samuti on toodud mõningaid võrdlusi varasemate Milttoni uuringutega. 2017.aastal avaldas Miltton samasisulise uuringu Soomes, Rootsis ja Eestis ning 2020. aastal ainult Eestis.

EESMÄRK

Milttoni eesmärk uuringuid läbi viies on tekitada endale ning panna alus Eestis järjepidevale arvamusuuringule vastutustundliku ettevõtluse alasest teadlikkusest, andes ka võrdlusaluse põhja-ja läänenaabritega.
Mida tahtsime teada saada 2021. aastal?

01_ Kas ettevõtetelt oodatakse panustamist ühiskondlikult olulistesse teemadesse?
02_ Mil viisil panustamist oodatakse?
03_ Mis teemadel panustamist oodatakse?
04_ Milline on parim viis oma vastutustundlikkust väljendada?
05_ Mis vastajatele ettevõtete vastutustundlikkuse puhul ei meeldi?
06_ Kas ketlikkuse aspektid mõjutavad vastajate tarbimiskäitumist?
07_ Mis motiveerib vastajaid vastutustundlikumaid valikuid tegema?

VÄLJAKUTSE

2017. aasta uuring oli Eesti esimene elanikkonna teadlikkust kaardistava uuring. See tähendab, et varasem võrdlusmoment puudus ja nii tuli meil välja mõelda ning luua esimene kontseptsioon Eesti elanikkonna vastutustundliku ettevõtluse mõõtmiseks nii, et see oleks valiidne, võrreldav teiste riikidega ning et kogutud andmed looksid väärtust ka tulevikuks. Tänaseks on meil olemas võrreldavad andmed alates 2017. aastast ning jätkame sarnaste uuringutega ka tulevikus.

MEIE LÄHENEMINE

Kuna (ettevõtete) vastutustundlik käitumine ja tegutsemine on pidevas muutumises –muutuvad nii standardid, võimalused kui andmed, oleme võtnud eesmärgiks läheneda uuringule igal korral vastavalt hetkevajadusele, samas säilitades võrreldavuse. Kui esimene uuring kaardistas kolme riigi võrdlusuuringuna Eesti, Soome ja Rootsi elanike arvamusi ettevõtete rollist sotsiaalsete teemade ning oluliste ühiskondlike probleemidega tegelemisel ning Eestis oli küll valim sugude ja vanusegruppide lõikes esinduslik ning viidi läbi üksnes Tartus ja Tallinnas, siis 2020. aastal otsustasime viia läbi kordusuuringu ning astuda sellega sammu edasi, täiendades uut uuringut nii, et see hõlmaks sedakorda tervet Eestit. 2021. aastal oli võrdlusuuringu riikide valim laiem, kaasatud olid ka Läti ja Leedu ning andmeid analüüsides keskendusimegi eelkõige kolme Balti riigi võrdlemisele, kõrvutades tulemusi ka Soome ja Rootsiga.

2021. aasta põhijäreldused:

Vaata 2020 aasta uuringu kokkuvõtet siit.
Ja 2020 aasta uuringuraportit siit.
Tutvu ka 2017. aasta uuringu kokkuvõttega siin.
Ja 2017. aasta uuringuraportiga siin.
Tutvu 2021. aasta kokkuvõtliku uuringuraportiga siin.

juuni 9, 2022

Kandideerimine Tulevikujuhi kiirendi 3. lendu on alanud

Viimased aastad on ilmestanud piltlikult, et julged kannapöörded ei ole enam riskialtite visionääride pärusmaa, vaid iga ettevõtmise ja organisatsiooni eluspüsimiseks hädavajalik teguviis. Milttoni Tulevikujuhi kiirendi stardib kolmandat korda, et anda maailmamuutjatele uut ja värsket energiat.

Tulevikujuhi kiirendi pole inimesele, kes tahab ruttu mõne kiirkoolituse läbida. See on praegusele ja tulevasele juhile, kes soovib päriselt muutustel kätt pulsil hoida ning mõtestada maailma, kus elab ja tegutseb. Et tema meeskond oleks suutlik ja töökorras. Juhile, kes tahab edasi liikuda, mitte paigal tammuda. Juhile, kes mõistab vastutust.

Tulevikujuhi kiirendi pole ka inimesele, kes ootab kiireid lahendusi. See on juhile, kes mõistab, et kõik algab iseendast. Ega oota väga kiireid lahendusi. Oma plusse ja miinuseid tundev koostöine juht leiab oma meeskonnaga ühise keele ning usalduse. Ta on eeskujuks ja elujõuline ka tulevikus. Olgu homne selge või segane.

Kandideerimiseks ja lisainfoks suundu edasi siia.

veebruar 14, 2022

Meie kogemus: teekond rohelise kontorini

“Iga tänane investeering peab olema kivi parema homse vundamendis,” on kirjas Milttoni ühiskondliku vastutuse strateegias. Just sellega seadsime endale eesmärgiks rohelise kontori märgise saamise, sest nõustamisettevõttena tuleneb suurem osa Milttoni keskkonnamõjust meie büroo tegevusest. Rohelise kontori raamistik on süsteemne viis mõõta töökeskkonna tervislikkust, keskkonnahoidlikkust ja inimsõbralikkust ning see aitab meil teadvustada oma jalajälge ja kujundada rutiine selle vähendamiseks. Märgisele kandideerimisel järgitakse nii juhtimise kui kontori toimimisega seotud kriteeriume. Esimese puhul hinnatakse, kas kestlikud põhimõtted on ettevõtteüleselt kokku lepitud ning kommunikeeritud. Toimimise puhul hinnatakse keskkonnahoidlike ostude, tarbimise ja tööreiside ning tööle–koju liikumisega seotud näitajaid.

Milttoni teekond rohelise kontorini algas 2020. aastal kui meie tööruumid asusid veel vanal aadressil. Uut kontoripinda ette valmistades ning selle ruume planeerides ja sisustades arvestasime juba rohelise kontori nõuetega. Kolisime praegusele pinnale Telliskivi kvartalis 2020. aasta kevadel ja roheliseks kontoriks saime juba 2022. aasta alguses, sisuliselt vaid aasta hiljem. Selle eesmärgi täitmiseni aitas meid sissejuhatuseks suuresti selle eesmärgi sõnastamine meie ühiskondliku vastutuse strateegias ja selle tegevuskavas.

Mida me teeme hästi?

Keskkonnaga arvestav suhtumine on loomulik osa Milttoni juhtimiskultuurist. Meile on oluline, et meie kliendid vastavad meie kokkulepitud väärtustele ja nii hindame me enne kliendisuhte alustamist muuhulgas nende tegevuse mõju keskkonnale ning seda, et nad ei tegeleks rohepesuga. Seda meie enda poolt välja töötatud hindamismeetodit nimetame me väärtussõelaks.

Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsiooni Rohelise kontori koordineerija Kadi Väli tõi välja, et oleme selles osas kindlasti üks parim praktika, mida võiks ka teistele uutele Rohelise kontori märgise kandidaatidele tutvustada. “Olete oma dokumendid ja materjalid põhjalikult ja mõttega läbi mõelnud, mis teeb selle süsteemi terviklikuks ja muidugi edukaks, nagu meie soov ka on.”

Praktilisest kontorihaldusest rääkides oli juba enne märgise saamist välja kujunenud, et sündmuste toitlustuse tellime lähedalt ja väldime ühekordseid pakendeid, kasutame enda nõusid või viime toitlustaja nõud tagasi. Toimiv kokkulepe on meil lähima kohvikuga Literaat – selle nõud on sageli meie käes, sest käime nii ka lõunat ostmas. Joogivesi, sh mullivesi, tuleb meil alati kraanist, mille laseme oma klaasist pudelitesse. Testisime pikalt ka erinevad ökoloogiliselt puhtaid pesuvahendeid ja leidsime oma lemmiku – kaubamärgi Sonett Biomarketist. Prügi sorteerimine on meie kontoris põhjalik ja seda järgivad ka külalised. Printimisvõimalust kasutame pigem kesiselt ja kõik paberid on juba aastaid ökomärgisega. Rohelise kontori puhul on ka liikuvusteemadel oluline roll, sest liikumisviisi valik on samuti tarbimine ja osa meie jalajäljest. Asume ühistranspordi ühenduste sõlmpunktis, Balti jaama lähedal Telliskivi loomelinnakus ja seega aktiivseid liikumisviise soosivas asukohas ja eelistame neid. Kõik meie põhimõtted on lühidalt kirjas rohelise kontori meelespeas, mis asub kõigile töötajatele ja külalistele tutvumiseks köögi teadetetahvlil.

Mida me enda kohta teada saime?

Rohelise kontori raamistik toob välja ka taotleja arengukohad. Meie puhul joonistus välja, et saame oma jalajälge veel selgemini teadvustada, parandada nii sise- kui väliskommunikatsiooni keskkonnamõjude hindamise osas, samuti täiendada keskkonnahoidlike ostude toimimise süsteemi ning mõelda, kas saame veel paremini rakendada säästva liikuvuse põhimõtted, sest linnaruumi teemades kaasa rääkimine on meie jaoks järjest aktuaalsem.

Tuhka võime endale pähe raputada ka selle eest, et me sööme palju maiustusi ja toodame sellega pakendeid. Samuti pole kõik meie tarbitavad maiustused toodetud arvestades nende vähimat võimalikku keskkonnajalajälge. Kuigi see ei olnud nõue, lisasime omalt poolt nüüd keskkonnamõju hindamise tabelisse ka maiustuste tarbimise lahtri.

Kuidas edasi?

Rohelise kontori tabelite abiga jälgime oma kontori haldamisega seotud kulusid ja keskkonnamõju edaspidigi ning hakkame planeerima, kuidas oma jalajälge veelgi väiksemaks muuta. Samuti vaatame selle pilguga üle oma ühiskondliku vastutuse strateegia ja tegevuskava. Rohelise kontori süsteemi rakendamise käigus avanenud arengukohad on meile heaks sisendiks uute sihtide seadmisel.

Rohelise kontori põhimõtete järgimine on osa meie vastutustundlikust olemusest. Viimast analüüsides oleme me välja toonud ka seosed ÜRO kestliku arengu eesmärkidega. Keskkonnateemadest on meie mõjukohad sõnastatud selle kolmes punktis: jätkusuutlik energia, säästev tootmine ja tarbimine ning kliimamuutuste vastased meetmed. Liikuvusteemade aktiivsem käsitlemine aitaks meil panustada ka eesmärki, milleks on jätkusuutlikud linnad ja asumid.

Ja viimaks kuus soovitust neile, kes sama teekonna ette võtavad:

  • Roheliseks kontoriks saamiseks ja selle põhimõtete järjepidevaks rakendamiseks on tarvis ettevõtte juhi toetust, veel parem, initsiatiivi, et selle põhimõtted oleksid juhtimiskultuuris kantud ning olemas kindlustunne ja tagala nende ellu rakendamiseks.
  • Väga oluline on kontori haldamise eest vastutava rakukese (nt büroojuhi) kaasatus, et igapäevase olme ja haldusotsused ei läheks vastuollu sellega, mis seisab paberil kirjas. Rohelise kontori süsteemi rakendamisel on vaja teada saada kui palju oleme tarbinud kohvi või vett või teinud töösõite.
  • Süsteemis orienteerumiseks on esimese sammuna hea läbi töötada kontrollküsimustik – see raamistab protsessi ja aitab selles orienteeruda. Kontrollküsimustikus on sada kakskümmend kolm küsimust, mis jagunevad kolmeks tasemeks. Märgise saamiseks peavad olema täidetud kõik esimese taseme kriteeriumid.
  • Rohelisel kontoril on nii prügisorteerimise juhend ja rohelise kontori meelespea. Need tasub koostada vastavalt teie tiimi eripäradele – kuigi üldiseid juhendeid leiab kõikjalt siis ei pruugi need vastata teie iseärasustele.
  • Ära hoia teadmisi endale! Rohelise kontori süsteemi rakendamine loob väärtust kui sellest teab kogu tiim. Edasi jõuab teave loomulikul teel ka külalisteni.
  • Suhtu kogu protsessi kui võimalusse, päriselt. See on lihte keskkonnajuhtimissüsteem, millega hinnata oma keskkonnajalajälge ja märkida arengukohad. Edasi saab liikuda juba täpsemate mõõtmiste ja meetmeteni.

Maailm muutub tormiliselt ja peame teadvustama oma rolli selles. Loodusel on eelarve nagu enamikel süsteemidel. Euroopa Rohelise kontori märgise taotlemine on lihtne esimene samm, et aimu saada kui suurt rolli mängime meie selle eelarve kasutamises.

 

november 23, 2021

Annika Arras: avanss Tallinna linnavalitsusele

Miks mul on linnakodanikuna Tallinna linnajuhtide järgmise nelja aasta tegevuskava lugedes tunne, et me rahuldume Harju keskmisega? Kus on meie pealinna julgus globaalse suundumusega ühte sammu astuda? Kasvav linnastumine mõjutab meie elu juba praegu, selleks pole vaja oodata aastat 2050, kirjutab Annika Arras.

Tulevik on linnade päralt. Linnad kasvavad ja nende osatähtsus maailmapoliitikas suureneb. ÜRO andmetel elab üle poole maailma elanikkonnast juba praegu linnades ja 2050. aastaks elab neis 68 protsenti maailma elanikkonnast1.

Eesti pole erandiks, kuigi meil väljendub linnastumine linnaalade laienemise ja linnarahvastiku kasvuna vaid Tallinnas, sest praegused 47 halduspiiridega linna moodustavad Eestis linnasüsteemi vaid tinglikult, sest enam kui poolel neist napib tänapäevale kohaselt suurust ja linnalisi omadusi2. Nii et kui me räägime linnastumisest, siis Eesti kontekstis on see suunatud Tallinna tulevikule.

Sestap Tallinnale, oma kodulinnale mõeldes seda lugu kirjutangi. Olen olnud rahulolematu Tallinna linnaplaneerimise ja ruumiloomega nii kaua kui mäletan end neid teemasid teadvustavat. Sellele on lisandunud skepsis, et poliitiline tahe linnas ei adu, kuivõrd pealinna mõju kas pidurdab või viib edasi terve riigi arengut. Seega on mu ootus madalal, aga lootus pole surnud.

Pealinna strateegiadirektor Raido Roop ütles hiljuti minu modereeritud linnade arengut puudutavas arutelus, et Euroopa rohelise pealinna tiitel on Tallinnale antud ettemaksuna.

Lisan sellele mõtte, et viimastel kohalikel valimistel antud hääled peatselt ametisse asuvale linnavalitsusele ja volikogule on antud ka ettemaksuna. Valijad ei premeeri poliitikuid selle eest, mida tehti eile, vaid annavad oma usalduse avansina ootuses, et tulevik on helgem.

Suurte ühiskondlike muutuste elluviimisel on peamiseks takistuseks samaaegsed lineaarsed mõjud, mille omavahelisi seoseid ei osata täpselt hinnata või kõrge komplekssusastme tõttu ei nähtagi. Kui sellele lisada struktuurid, mis ei ole paindlikud, läbipaistavad ja koostööd soodustavad, on tulemuseks ühiskondlik ebakindlus, mis omakorda toidab polariseerumist ja kihistumist. Mida suurem mänguväljak, mida rohkem eripalgelisi meeskondi, seda keerulisem on muutust ellu viia.

Globaalse või riikliku tasandi juhtimise raskusaste on alati komplekssem kui näiteks linnas. Seetõttu on linnadel ruumi ja vabadust olla ambitsioonikamad kui riigid ning katsetada erinevaid mudeleid ja muutuda sellega tooniandvaks maailma tuleviku kujundamisel.

Linnadest on saamas ühiskonna innovaatilised osad, kus katsetatakse jätkusuutlikke lahendusi ning ühiskondliku korra ümbermõtestamist. Seda muidugi eeldusel, et linnajuhid seda võimalust näha oskavad.

Eesti Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioonileping on lihtne tekst lugemiseks, see on praktiliste lahenduste loetelu, mille detailne kommenteerimine ei loo uut väärtust, igaüks saab ise lugeda.

Mida ma sealt aga ei leidnud, on ambitsioon, mis oleks eestkõnelejaks ja eestvedajaks teistele Eesti omavalitsustele ja oma linna kodanikele; julgust, mis viiks meid sammu lähemale Kopenhaageni või Stockholmi tasemele; terviklikku visiooni, mis arvestaks pealinna mõju kestliku arengu eesmärkide täitmisel või panust riikliku strateegia “Eesti 2035” sihtidesse.

Ei taha liiga teha, arengut on leppes ka, aga aastal 2021 võiksime olla jõudnud pealinna juhtimisel tasemeni, kus torude parandamine on hügieenielement, mida pole vaja välja öelda.

Miks mul linnakodanikuna on linnajuhtide järgmise nelja aasta tegevuskava lugedes tunne, et me rahuldume Harju keskmisega? Kus on meie pealinna julgus globaalse suundumusega ühte sammu astuda? Kasvav linnastumine mõjutab meie elu juba praegu, selleks pole vaja oodata aastat 2050.

Mis näiteks saaks siis kui Tallinn peaks kaksiklinnastuma Helsingiga? Sündival Talsinkil oleks potentsiaali olla põhjala metropol, kus Tallinna uuenduslikkus ja kasvuhoog ühineb Helsingi teadmus- ja elukvaliteediga2.

Tallinna väärtusruum muutub arvatavasti ka ilma kaksiklinna tekketa sarnasemaks Helsingi või Stockholmi omaga. Juba praegu on 18-29-aastane eestlane samas väärtusruumis nagu keskmine soomlane või rootslane3, mis viitab palju põhjamaisemale tulevikule, kui seda on praegune reaalsus.

Põhjala metropol ei oleks ainult majanduslikult suur ja mõjuvõimas üksus, vaid omaks ka poliitilist võimu. Tallinna ja Helsingi linnapea või Talsinki linnapea ametikoht oleks tulevikus samaväärse mõjuvõimuga kui tänane peaministri roll endas kannab.

Linn vastutab, inimene ka

Linnade jätkusuutlik areng, ehk teisisõnu linnastumise haldamine, tähendab terviklikku lähenemist.

Keskkonna- ja sotsiaalteemad on otseselt seotud näiteks kinnisvaraarendusega, milles mängivad olulist rolli nii keskkonnasõbralikud materjalid, elurikkuse säilitamine kui ka inimkeskne ja juurdepääsetav arhitektuur ja taristu.

Hea linnaruum on ligipääsetav ja kasutatav nii lastele, eakatele kui erivajadustega inimestele. Eesti Päevaleht pööras hiljuti tähelepanu sellele, et Eesti avalik ruum on loodud eeskätt keskmistele inimestele, keda on tegelikult elanikkonnast umbes 49 protsenti4. Samal ajal on keskmisele normile mitte vastavaid 51 protsenti, sh 11 protsenti puuetega inimesi, kelle jaoks ei ole avalik ruum tihti hõlpsasti ning kõrvalise abita ligipääsetav4.

Taani arhitekt ja urbanist Jan Gehl5 on oma uurimistöös rõhutanud linnade inimmõõtmelisuse tähtsust. Tema sõnul peab linn eelkõige olema elav, turvaline, säästev ja tervislik, mida on lihtsam saavutada tervikliku, kõikehõlmava poliitikaga, pöörates tähelepanu jalakäijatele, jalgratturitele ja linnaelule üldiselt. Inimeste heaolu eest vastutab Gehli nägemuses just linnavõim, mitte riik.

Vastutus linna inimkesksuse eest lasub ka igal linnakodanikul. Nii avaliku kui ka jagatud ruumi tunnuseks on, et see kuulub meile kõigile. Müra nii helis kui ka pildis, valgus, esteetika, hügieen, hais, erisuste austamine ja erivajadustega arvestamine, mida tihtipeale “mitte-minu-tagahoovis” suhtumine pidurdab.

Helsingi endine linnapea Jan Vapaavuori sõnas vahetult enne kohalikke valimisi Tallinnas käies, et “mitte-minu-tagahoovis” mõtteviisi tõttu on linnaruumi arendamisel tähtis küsida arvamust kohalikele elanikele lisaks nendeltki, kes võiksid potentsiaalselt tulevikus naabruskonda kolida.

Lõpliku otsuse peab sellises olukorras siiski langetama linnavõim, võttes esmalt vastutuse kaasamise läbiviimise eest ja seejärel avalikku huvi ja kestlikku arengut siduvat otsust tehes. Linn ja linnaruum ei kuulu mitte ainult linnaelanikele, vaid on midagi ühist ja jagatud ka laiemal tasandil, on Vapaavuori kaljukindel veendumus.

Linnastumise mõju majandusele

Tuleviku linnas tähendab hea äri head ka linnale ning ühiskonnale laiemalt. Tulevik saab teoks vaid “üks kõigi, kõik ühe eest” mõttelaadi omaks võttes. On selge, et ei ettevõtte ega linna areng ei ole võimalik ilma majanduse jätkusuutliku arenguta. Toimiv jätkusuutlik majanduslik areng tähendab muu hulgas ka kooskõlas olemist ÜRO kestliku arengu eesmärkidega.

Vastutus ja võim ei liigu linnastumise tulemusel mitte ainult valitsusjuhtidelt linnapeadele, vaid ka ettevõtetele ja kodanikele. Kasvava linnaelanikkonna keskel tegutsev ettevõte pakub lisaks töökohtadele ja teenustele oma väärtusmaailma ja kogukonda. Selline areng ainult süveneb, sest see on järjest olulisem ka tarbijatele, kogukonna liikmetele.

Viiest eestlasest neli arvab, et ettevõtted peaksid tegelema sotsiaalsete probleemide lahendamisega3. Ettevõtted ei ole enam pelgalt kasumile suunatud institutsioonid, vaid ühiskonna- ja linnaelus kaasa löövad väärtuspõhised korporatiivkodanikud. Neil on keskne roll lahenduste pakkumisel ja innovatsioonis.

Linnastumise mõju elurikkusele

Viimaste aastate meediapilt peegeldab Eesti inimeste mure meie metsade elurikkuse pärast, kuid me ei näi veel täiesti mõistvat, et elurikkust tuleks otsida metsadele lisaks ka kasvavatest linnadest.

Suurlinn on ökosüsteemina täiesti teistsugune keskkond, kui on seda küla või ka väikelinn. Linnade loodus on korrastatud, struktureeritud ja kureeritud, mis ei arvesta linnadele eluliselt olulise roheökosüsteemi tegelike vajadustega.

Elurikkuse tagamine on üks linnastuva maailma proovikivisid. Hea näide selle õnnestumisest on New Yorgi High Line, vana raudtee asemel ehitatud avalik ruum ja roheala, või Tartus tegutsev Kureeritud Elurikkus.

Kuuldavasti saab Tallinnasse planeeritavast Putukaväilast elurikkuse edendaja (millal, seda koalitsioonilepe ei ütle) ning ka Eesti esimene kliimaneutraalse naabruskonna arendus Hundipea tundub püüdlevat selle poole. Aga ideaalis peaks elurikkust leiduma igal pool olenemata linnaosa elanike sissetuleku suurusest või arendaja ambitsioonist, nii et loodetavasti leidub samasugust elurikkust tulevikus ka Tallinna elumajade pealt, vahelt, küljest ja seest.

Me pole selleks valmis

Kasvav linnastumine mõjutab meie elu juba praegu. Linnade areng aga ei püsi linnade kasvutempos. Linnastumise negatiivsed välismõjud on peamiselt seotud linnaruumi- ja keskkonnakasutusega, aga ka sotsiaalsete teemadega2.

Tallinna korterite hinnakasv ületab juba praegu inimeste ostuvõime6, maailma linnu ohustab kliimamuutuse ja soojussaarte efekti tulemusel äärmuslik kuumus7. Kõik need teemad on linnaprobleemid sarnaselt segregatsioonile ja gentrifikatsioonile.

Kas Tallinn on sotsiaalselt, keskkondlikult ja majanduslikult jätkusuutlik ning vastutustundlik? Kas meie pealinn on piisavalt turvaline, säästev, tervislik ja elav, et tulevikus pakkuda elukeskkonda võibolla kogu Eesti rahvale?

Tulevik on linnade päralt ja see mõjutab meid kõiki. Ka neid, kes valivad ja eelistavad elada maapiirkonnas. On meie valida, kas me võtame seda probleemina või suurepärase võimalusena arenguks.

Ma tahan, et meil jaguks ambitsiooni teha Tallinnast tõeline tulevikulinn, innovaatiline, jätkusuutlik ning inimkeskne. Ja ma väga soovin, et toimiva linnaruumi ümber pöörlev aktiivne vestlus ei jääks valimiste eelsesse aega, vaid et diskussioon jätkuks ka järgnevatel kuudel ja aastatel. Paratamatult linna ökosüsteem kasvab, kuid on meie ülesanne tagada, et see toimiks ja oleks jätkusuutlik.

Ootan uuelt linnavalitsuselt visiooni tulevikulinnast Tallinnast, ootan pealinna mõjude analüüsi ÜRO kestliku arengu eesmärkide kontekstis, ootan mõtestatud, kaasavat, süsteemset, tarka ja inimesega linnas arvestavat vastutustundlikku linnajuhtimist.

Ootan ka, et linnavõim ja riigijuhid pealinna koosloomes arendaks, mitte jõulises vastutöös nagu seni on tavaks olnud. Tehke nii, et linnakodaniku antud avanssi pole vaja nelja aasta pärast tagasi küsida.

 


 

1 – United Nations, Department of Economic and Social Affairs, Population Division 2018. World Urbanization Prospects: The 2018 Revision, Online Edition.
2 – Sooväli-Sepping, Helen; Roose, Antti 2020. Sissejuhatus. Eesti ruumiline areng.— Eesti inimarengu aruanne 2020. Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud. Tallinn: SA Eesti Koostöö Kogu, 8-12.
3 – Milttoni uuringud 2017, 2020, 2021 (veel avaldamata) Pea liiva alt välja: Ettevõtete ühiskondliku aktiivsuse ja sotsiaalse kaasamise arvamusuuringud
4 – Ibrus, Kadri 2021. Keskmistele inimestele rajatud ühiskond jätab pool rahvastikku hätta. Eesti Päevaleht.
5 – Gehl, Jan 2017. Linnad inimestele. Tallinn: Eesti Arhitektuurikeskus.
6 – Otsmaa, Margitta 2021. Tallinna korterite hinnakasv hakkab ületama inimeste ostuvõimet. ERR Majandus.
7 – Tuholske, Cascade jt 2021. Global urban population exposure to extreme heat. PNAS 2021 Vol. 118 No. 41.

oktoober 14, 2021

Miljon miksi

“Miks?” on küsimus, mida küsime palju kordi päevas ja seda enamasti täiesti märkamatult. Lapseeas vastati liigsete mikside peale tihti, et sa oled liiga uudishimulik. Kas kunagi saab olla liiga uudishimulik? Täiskasvanud – ärge mitte kunagi seda lastele öelge, ja lapsed – ärge kunagi kuulake neid, kes nii räägivad! Need lapsed, kes jätkavad miksidega ka täiskasvanueas, on enamasti palju avatumad ja edasipüüdlikumad kui need, kes küsimise lõpetasid. Uudishimu on midagi, mis eraldab terad sõkaldest ja keskpärased organisatsioonid väga headest.

“Miks me teeme seda, mida me teeme?” on küsimus, mida organisatsioonid küsivad endilt väga harva. Kasumi teenimine ei ole vastus – see on tagajärg, mitte põhjus. Vastus küsimusele “miks?” tähendab su eksistentsi mõtet – miks su töötajad hommikul end voodist välja veavad ja miks peaks sinu organisatsiooni käekäik inimestele üldse korda minema? Hea näide on siinkohal Apple iPod ja Creative mp3 mängijate tutvustused. Creative tutvustas oma seadet kui „5GB mp3 mängija“, Apple aga „1000 laulu sinu taskus“. Edasine on juba ajalugu. Põhjus, miks me Creative’i mp3 mängijast midagi kuulnud ei ole, on nende võimetus vastata küsimusele “miks mul seda vidinat vaja on?”.

McKinsey uuringu järgi on just need ettevõtted edukad, kes kasutavad nn „Kasvu kolme muutujat“ ehk loovust, analüütikat ja brändi unikaalset DNA-d. Kõigist ettevõtetest, kes kasutasid 2018.–2019. aastal kasvõi ühte kolmest muutujast nägi kasvunumbreid enam kui kuus protsenti. Neil, kes lisasid sinna ka teise muutuja, kerkis kasv üle seitsme protsendi. Ettevõtetel, kes otsustasid kõige kolme kasuks, oli kasv rohkem kui 12 protsenti (McKinsey 2021).

Iga element kolmest on äärmiselt oluline. Loovus on olnud brändide osaks juba üpris pikka aega – kui mängu tulid üha suurenevad andmehulgad, siis loovuse ja andmete analüüsi ühendamine andis ettevõtetele veel ühe olulise hoova, et oma tooteid ja teenuseid paremini planeerida. Lisame siia ka brändi DNA (ehk vastuse küsimusele “miks?”), sünteesime selle loovuse ja analüütikaga ning valminud ongi võimas tööriist. Nii on võimalik luua väärtuspakkumist täiesti unikaalsel moel, põimides sinna vaid brändiomast – tekib toodete ja teenuste ökosüsteem, mis aitab inimestel orienteeruda lugematute valikute keskel.

Siinkohal on väga oluline kõigi kolme muutuja sujuv koostöö ning just sellistes olukordades on vaja disaineri abi, kes suudab need kokku kõlama panna. Mitte disaineri kui toodete ilusaks kujundaja (stamplik mõtlemine, mis kahjuks ikka veel prevaleeriv on), vaid disaineri kui empaadi, protsessijuhi ja strateegi nõu ning jõudu.

Tulles tagasi loovuse, analüütika ja brändi DNA sünteesimise juurde, on oluline see, et inimene on alati kõigi ees, kõiges sees ning kõige keskel. Vajalik on mõista oma inimesi 360 kraadi ulatuses – see kehtib nii oma klientide kui ka töötajate kohta. Vajalik on näha ka seda, milline on inimeste suhe taustsüsteemi, millised on nende mõttemallid ja mis on need nähtamatud punased jooned, mis neid struktuure koos hoiavad. Siin tulevad mängu süsteemne ja disainmõtlemine, mille kandev roll on disaineril.

Tänases hüperkompleksses ja konkurentsitihedas maailmas juhtub tihtipeale see, et ka hoolas uudishimutseja põrkab probleemi otsa, et miksi sees on veel suurem miks. Enamgi veel, kui miksi sees on omakorda miljon miksi. Näiteks, sa oled oma sektoris väga hea tulevikku vaatav tööandja, kuid viimasel ajal on su ettevõttest lahkunud mitu olulist töötajat. Sa ei oska probleemile päris hästi reageerida, kuna omast arust ei ole sa midagi valesti teinud. Kasutades disain- ja süsteemset mõtlemist võib aga mööda siksakitavat teed juurpõhjuste poole liikuma hakata.

Töötajate lahkumine on sündmus, mida sina kui tööandja näed, kuid sündmuse taga on alati mustrid, mis neid põhjustavad. Kas äkki konkurent on otsustanud su võtmetöötajaid üle osta? Või on töökoormus erakordselt suur või hoopis ei sobi neile sinu töökultuur? Kui minna veelgi rohkem süvitsi, leiame sealt struktuurid või süsteemid, mis neid mustreid põhjustavad. Näiteks konkurents sinu sektoris on suurenenud, mis on omakorda põhjustanud talentide üleostmist; sinu töökoormus võrreldes palgaga ei ole enam konkurentsivõimeline ja töökultuur on muutunud seoses brändi DNA kaasajastamisega palju avatumaks.

Kaevates veelgi sügavamale, jõuame inimese tasandile, mõttemallide manu, mis võimaldavad struktuuridel toimida nii nagu nad toimivad. Sealt vaatab vastu, et töötajad, kes lahkusid, ei ole olnud ka kunagi väga lojaalsed ega ettevõtte DNA-ga ühel lainel. Nad olid harjunud kena sissetulekuga samas kui nende mõttemallid ei olnudki uueneva organisatsiooniga sina peal. Kõiki etappe niiviisi omavahel kaardistades või sünteesides ilmuvadki välja tegelikud probleemide allikad, mida nüüd on võimalik õigest otsast lahendama hakata.

Ülaltoodud väga lihtsustatud teekonda aitab läbi käia üks oluline süsteemse mõtlemise tööriist, milleks on „Jäämäe mudel“ (…just see, mis Titanicuga kokku põrkas, sest kapten nägi ainult veepealset osa ja sedagi liiga hilja). Me kõik oleme kuulnud, et jäämäe veepealne osa moodustab ühe kümnendiku selle kogumassist, ehk siis tervelt 90% me ei näe. Sama kujundlikult võib kirjeldada enamikke tänapäeva keerukaid organisatsioone ja neis toimuvaid protsesse. Me näeme (…ja kuuleme ja haistame ja katsume) ainult 10% sellest, mis tegelikult toimub, aga enamik olulist on peidus pinna all, mõjutades seda, mis pinnale kerkib.

Jäämäe mudel kirjeldab kompleksse süsteemi nelja olulist osa:

1. Sündmusi, mis juhtusid, millegi on tagajärjel.

2. Mustreid või trende – esimene kiht, mis on pinna all peidus ja põhjustavad nähtud sündmusi.

3. Struktuure, mis omakorda põhjustavad nende mustrite teket.

4. Mõttemalle – tähistades väärtusi, hoiakuid ja tõekspidamisi, mis võimaldavad struktuuridel toimida just nii nagu nad toimivad.

Pildi joonistas Helena Eharand, Miltton Lendstart 2021 praktikaprogrammis osaleja.

Disainmõtlemine ei anna meile kunagi sirgeid teid ja lihtsaid vastuseid. Neid tegelikult ju ei olegi olemas. Kuid ta aitab meil samm sammu haaval kohale jõuda ja mitte teha asju õigesti vaid teha õigeid asju!

juuli 29, 2021

Toidu mõju kliimale – Miltton ja Eestimaa Looduse Fond alustasid globaalses suurprojektis koostööd 8 miljoni inimese söömisharjumuste muutmiseks

Eestimaa Looduse Fond valiti mõjuka looduskaitsefondi World Wide Fund for Nature ülemaailmsesse suurprojekti Eat4Change, et suurendada teadlikkust toitumisharjumuste keskkonnamõjust ja aidata kaasa jätkusuutlikumate söömisharjumuste levikule.

“93% eurooplastest näeb kliimamuutusi väga tõsise probleemina. Enamasti peetakse selle eest vastutavateks valitsusi ja ettevõtteid, eriti Põhjamaades. Vähesed mõistavad, et toiduainete tootmine on üks oluline kasvuhoonegaaside tekitajaid kogu maailmas ja elurikkuse vähenemise põhjustaja,“ avab kliimamuutuse ja toidutootmise seose tagamaid Eat4Change projektijuht Silja Kana Eestimaa Looduse Fondist. “Meie eesmärk on suurendada teadlikkust toitumisvalikute keskkonnamõjust, kaasata inimesi looduse ja seeläbi iseendi hüvanguks tegutsema ning lõpptulemusena muuta inimeste toitumist planeedisõbralikumaks”, selgitab Kana.

Toiduga seotud igapäevased valikud on keskkonna jaoks väga olulised. Näiteks loomse toidu tarbimine on keskkonnale iseäranis koormav, kusjuures praegu ületab liha söömine Euroopas jätkusuutliku tarbimise piire.

Projekti eesmärk on kaasa aidata sellele, et eurooplased, eriti just noored, suurendaksid taimse toidu osakaalu oma toidulaual, aidates kaasa eluolu jätkusuutlikule arengule ja kliimamuutuse pidurdamisele. Selline käitumise muutmine eeldab sügavamat arusaamist toitumisvalikute rollist elurikkuse vähenemise ja kliimamuutuste vastu võitlemisel.

Eat4Change on rahvusvaheline projekt, mis käivitati 2020. aastal Argentiinas, Austrias, Belgias, Brasiilias, Eestis, Kreekas, Portugalis, Prantsusmaal, Rootsis, Soomes ja Suurbritannias. Kõikidel sihtriikidel on omamoodi toidukultuurid, erinev keskkonnaprobleemide ulatus ja teadmiste tase. Neid riike ühendavad noored, kes tunnevad, et keskkonnakaitse ja võitlus kliimamuutuste vastu peaksid olema Euroopa Liidu peamised prioriteedid (50% noori, Eurobaromeetri kiiruuring 455: Euroopa noored). WWFi, ELFi, Milttoni ja teiste rahvusvaheliste partnerite peamine ülesanne on luua ülemaailmne kampaania, mis muudab sihtriikide inimesi teadlikumaks praegustest probleemidest ja aitab leida viisi, kuidas anda oma panus nende lahendamisse.

Eat4Change eesotsas on Maailma Looduse Fondi (World Wide Fund for Nature) Soome haru. Nelja aasta pikkust projekti rahastatakse Euroopa Liidu DEAR-programmist. Suurprojekti toetab konsultatsiooniettevõte Miltton.

“Söömine võib olla nauditav, aga kindlasti on see vältimatu tegevus, ilma milleta inimene eksisteerida ei saa. Seetõttu on söömine ka üks lihtsamaid viise kliimamuutuste mõju selgitamiseks – keegi meist ei saa hakkama söömata ja kõik oleme kliimamuutustest mõjutatud. Sellise mõōtmega rahvusvahelise kommunikatsiooniprojekti juhtimine viib meid, eestlasi, samale joonele suurte Euroopa riikidega. Meil on hea meel, et saame kaasa aidata muutustele, mis teevad maailma paremaks,“ ütleb Annika Arras, Milttoni partner ja tegevjuht Eestis.

Sügisel algava kampaania eesmärk on rõhutada, et enamikul inimestel on juba vahendid kõige kiiremate ja tõhusamate kliimameetmete rakendamiseks – on tõesti väga oluline, millise toidu miljonid eurooplased iga päev oma taldrikule valivad.

Vaata Eat4Change projekti kohta lisaks siit.

mai 28, 2021

Miltton New Nordics hinnati vastutustundliku ettevõtluse kuldtaseme vääriliseks

27. mail 2021 toimunud Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi indeksi konverentsil anti Milttoni tiimile üle suur tunnustus – meie tegevuse mõju ühiskonnale hinnati ekspertide poolt vastutustundliku ettevõtluse kuldtasemega.

Umbes aasta tagasi võtsime vastu olulise otsuse. Leppisime tiimis kokku, et kingsepp ei saa enam pikalt paljajalu ringi käia ja hakkasime enda ühiskondliku vastutuse strateegiat kujundama. Meie teekond “kingad jalga” on olnud omajagu konarlik, sest alguses oli segadust rohkem kui selgust. Aga see protsess on olnud õpetlik ja tulemuslik. Tunneme, et oleme läbi selle ise arenenud nii konsultantide kui inimestena ja usume, et oleme seeläbi ka paremad nõuandjad oma klientidele.

Meil on kuldse tunnustuse üle hea meel ja kerge pelg ka, sest see seab veelgi suurema vastutuse. Me jätkame maailmamuutjate toetamist ja proovime iga päev olla iseenda paremad versioonid.

Kniks ja kraaps kõikidele meie klientidele ja koostööpartneritele,
kes samuti väärilise tunnustuse said!
Tiim Miltton New Nordics


Meie ühiskondliku vastutuse lugu

Soovime olla suunamuutjad, teerajajad sotsiaalselt vastutustundliku tegevuse juurutamisel. Iga tänane investeering peab olema kivi parema homse vundamendis.

Oleme vastutustundliku ettevõtluse eestkõnelejad Eestis ja kasutame oma meeskonna kompetentse ning aega, et teadvustada ja edendada jätkusuutliku ning vastutustundlikku ettevõtluse ja tegevuse arengut.

Kuulume Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumisse osaledes aktiivselt selle töös, oleme koalitsiooni Kestliku Arengu Heaks kaasasutajad aidates selgitada kestliku arengu eesmärkide olulisust Eesti ühiskonnale, oleme liitunud Inimõiguste Keskuse poolt algatatud mitmekesisuse kokkuleppega, et väärtustada võrdse kohtlemise põhimõtet.

Meie inimesed on vabatahtlikena tegevad sellistes ettevõtmistes nagu Arvamusfestival, Kiusamisvaba Kool ja Minu Unistuste Päev. Miltton Grupp on pühendunud vastutustundlikule ettevõtlusele, tegeledes lakkamatult jätkusuutlikkuse arendamisega. Miltton Grupp on alates aastast 2015 täitnud ÜRO ülemaailmse kokkuleppe (UN Global Compact) raportit Global Reporting Initiative (GRI) ja järgib oma äritegevuses selle kümmet põhimõtet. UNGC Communication of Progress raportit on võimalik lugeda siit. Miltton on GRI GOLD Community liige.

Meie ühiskondliku vastutuse aluspõhimõtted

Meie põhitegevuse, konsultatsiooniteenuse osutamise aluspõhimõtteks on ühiskonna hetkeseisu ning tulevikuarengute mõistmine nii kohalikul kui globaalsel tasandil. Vaid sellisel moel suudame olla usaldatud nõuandjad oma klientidele ja aidata kaasa ühiskonna jätkusuutlikule arengule.

Soovime, et meie tegevus kogumis oleks tasakaalus jätkusuutliku arengu kolme alustalaga omades tasakaalustatud mõju keskkonnale, majandusele ja inimestele. Meie tegevus peab aitama kaasa negatiivsete mõjude vähendamisele ja positiivsete suurendamisele kõigis kolmes mõõtmes.

Meie jätkusuutliku arengu tegevuskava

Alustasime 2019. aastal vastutustundliku ettevõtluse printsiipide sidumist ettevõtte põhitegevusega: võtsime vastu otsuse alustada ettevõtte ühiskondliku vastutuse strateegia loomisega, tegime tausta- ja eeltööd valdkonna mõõdikute ning eesmärkide seadmiseks, koolitasime oma spetsialiste ning kõiki töötajaid. Samuti seadsime eesmärgiks jõuda 2020. aasta lõpuks ettevõtte ühiskondliku vastutuse strateegiani, mis sisaldab täpselt seatud metoodikat, eesmärke ja mõõdikuid ning sõnastusi, kuidas nõustamisvaldkonnas kestlikult jätkata nii, et oleksid arvestatud nii töötajate, ühis- ja keskkonna kui klientide, omanike ja partnerite huvid.

2021. aasta alguses kinnitasime oma strateegia ja eesmärgid ning sidustasime need ka globaalsetete kestliku arengu eesmärkidega. Meie ühiskondliku vastutuse tervikpildi mõõdikuks on vastutustundliku ettevõtluse indeksi hindamise läbimine ja sealt saadud tagasiside.

Vastutustundliku ettevõtluse osas peame oluliseks turu ning selle vajaduste tundmist nii Milttoni kui meie klientide kontekstis. Viime regulaarselt läbi arvamusuuringut ettevõtete ühiskondlikust aktiivsusest ja sotsiaalsest kaasamisest Eesti töötaja, tarbija ja kodaniku vaatest.

Vastutustundliku ettevõtluse indeksist

Ettevõtetele on indekseerimise läbimine võimalus eneseanalüüsiks ja -arenguks, pakkudes Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumile samal ajal hea platvormi tublide ettevõtete esiletõstmiseks ja kiitmiseks. VEF väljastab igal aastal kahes kategoorias vastutustundliku ettevõtte kuld-, hõbe- ning pronksmärgised. Kuldmärgisega tunnustatakse silmapaistvaid ning turu ootusi ületavaid ettevõtteid, kelle panus vastutustundlikkusse arengusse ning keskkonna- ja sotsiaalsete probleemide lahendamisse ulatub laiemale kui ettevõteise. Hõbemärgise saanud ettevõtted on tegijad nii oma valdkonnas kui laiemalt, kuid on veel valdkondi, kuhu tähelepanu pöörata ning areneda. Pronksmärgis tähistab, et vähemalt pooltes vastutustundliku ettevõtluse alateemades ollakse eeskujulik ning võib väita, et tegemist on vastutustundliku ettevõttega.

Vastutustundlikku ettevõtluse indeksi metoodikast

Indeks metoodika on spetsiaalselt koostöös rahvusvaheliste ekspertidega indeksi tarbeks välja arendatud, järgides ÜRO Global Compacti põhimõtteid, ESG hindamisraamistikke ning ÜRO kestliku arengu eesmärke. Indeksi täitmisel vastasid organisatsioonid valikvastustega 55 küsimusele kolmes kategoorias:
1) valitsemine – 40% tulemusest;
2) kliima ja keskkond – 30% tulemusest;
3) ühiskond ja sotsiaalne keskkond – 30% tulemusest;

Hindamisel arvestati sel aastal 30 küsimuse vastusega, millest iga vastus andis erineva arvu punkte. Kokku oli organisatsioonidel võimalik koguda 100 punkti (mikro- ja väikeettevõtetel 93 punkti).

Indeksi metoodika eristab hindamisel kahte organisatsiooni suuruskategooriat, tuginedes Eesti raamatupidamise seadusele ja 2020. kalendriaasta majandustulemustele: mikro- ja väikeettevõtete kategooria ning keskmiste ja suurettevõtete kategooria. Ankeedi hindamisel andsid kaks hindajat sõltumatult hinnangud täitja kirjeldatud tegevuste proportsionaalsusele organisatsiooni põhitegevusega ning turu tavapraktikaga.

Hindamisel tugineti eelkõige organisatsiooni esitatud vastutustele ning põhjendustele, kuid hindajatel on õigus küsida kogu hindamisperioodi jooksul organisatsioonilt täiendavaid materjale ja selgitusi ja küsida taustaküsimusi Indeksi partneritelt ja ekspertidelt, samuti teha päringuid avalikesse registritesse või monitoorida meediat.Eriarvamuste korral kujundasid hindajad ühise seisukoha.

Keskmistelt ja suurorganisatsioonidelt eeldatakse märgise saamiseks ühtlaselt häid tulemusi kõigis kategooriates (st. on seatud minimaalsed väärtused igas kategoorias). Mikro- ja väikeste organisatsioonide puhul sõltub märgis ainult ettevõtte üldskoorist.

2021. aastal olid märgise arvutamise piirmäärad järgnevad:

Kuldtaseme märgis: >= 70 punkti keskmiste ja suurorganisatsioonide puhul ning >= 50 punkti mikro- ja väikeorganisatsioonide puhul. Keskmiste ja suurorganisatsioonide puhul oli lisaks nõutud, et igas kategoorias saadakse vähemalt pooled punktid.

Hõbetaseme märgis: >= 55 kuni <= 69 punkti keskmiste ja suurorganisatsioonide puhul ning >= 30 kuni <=49 punkti mikro- ja väikeorganisatsioonide puhul. Keskmiste ja suurorganisatsioonide puhul oli lisaks nõutud, et igas kategoorias saadakse vähemalt 15 punkti.

Pronkstaseme märgis: >= 40 kuni <= 54 punkti keskmiste ja suurorganisatsioonide puhul ning >= 20 kuni <=29 punkti mikro- ja väikeorganisatsioonide puhul. Keskmiste ja suurorganisatsioonide puhul oli lisaks nõutud, et igas kategoorias saadakse vähemalt 10 punkti.

Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum arendab alates 2005. aastast Eestis vastutustundliku ettevõtluse temaatikat ja koondab Eestis vastutustundlikku ettevõtlust praktiseerivaid ettevõtteid, omades täna tugevat liikmevõrgustikku ja tehes aktiivset koostööd ettevõtjate jaoks oluliste organisatsioonidega. Foorumi eesmärk on edendada mõtteviisi, et vastutustundlik äritegevus on ettevõttele kasulik, praktikas lihtne ja mainekas. Vastutustundliku Ettevõtluse Foorum ühendab ettevõtteid, kelle jaoks on oluline toimida vastutustundlikult, et tagada nii oma ettevõtte, ühiskonna ja riigi jätkusuutlikkus.

aprill 26, 2021

Vaimse vormi eest hoolitsemine on pikas mängus püsimise eelduseks

Helmese ja Milttoni koostöös sündinud pooleaastane eksperiment näitas, et edukaks hübriidtööks on inimestele vaja eelkõige tagada vaimse vormi püsimine ning psühholoogiline turvatunne.

Strateegilise nõustamise agentuuri Miltton läbi viidud teaduseksperiment tarkvaraarendusettevõttes Helmes näitas, et edukaks hübriidtööks tuleb nii ettevõtte, meeskonna kui ka üksikisiku tasandil teadlikult tegeleda oma vaimse vormi säilitamise ja psühholoogilise turvatunde tagamisega. Vaimse tervise hoidmisest on saanud uusim kutseoskus, mis on tulevikus erialateadmiste ja digipädevuste kõrval vajalik nii igale töötajale kui juhile.

Sarnaselt paljude teiste organisatsioonidega seisis Helmes möödunud suvel küsimuse ees, kuidas koroonaaegsel ja -järgsel ajastul võimalikult efektiivselt tarka tööd tegevate inimeste elu korraldada. „Helmeses mängime pikka mängu ja mõtleme 10 aastat ette, seega on oma inimeste hoidmine, nende vaimse vormi ja heaolu toetamine meie jaoks kriitilise tähtsusega ning selge ärilise mõjuga ülesanne,“ avas tausta Helmese asutaja ja tegevjuht Jaan Pillesaar.

Vastuste leidmiseks teaduseksperimendi korraldamine on agiilses IT-ettevõttes loogiline samm, sest edenemine sünnibki põhjendatud alusel hoolika katsetamise teel. Just nagu teaduses. „Otsisime pooleaastase eksperimendi käigus kaugtöömudelit, mis toetaks parimal moel inimeste heaolu ja töövõimet,“ selgitas uuringu juht, Milttoni muutustenõustaja psühholoogiadoktor Eva-Maria Kangro. „Meie suur soov on toetada maailmamuutjaid ja Helmese eksperiment andis suurepärase võimaluse katsetada ja viia koostöös läbi pikaajalise mõjuga projekt.“

Eksperimendi jooksul prooviti Helmese 8 piloottiimi ja 5 kontrollgrupitiimi ehk kokku 100 töötaja peal eelmise aasta augustist tänavu veebruarini läbi erinevad hübriidtöö jaoks sobivad töökorraldus- ja juhtimismudelid, et neid pidevalt jälgides ja analüüsides valida välja efektiivseimad. Viidi läbi regulaarseid küsitlusi tiimide efektiivsuse ja heaolu kohta, tehti tiimide retrospektiive, vahekokkuvõtteid tiimijuhtidega, samuti korraldati fookusgrupiintervjuusid, ühiseid ajurünnakuid ning kombineeriti kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid uurimisviise. Eksperimendis osalenutelt küsiti üle nädala 10 küsimust, mis põhinesid teadus- ja tõenduspõhistel mudelitel inimeste pikaajalise motivatsiooni, vaimse vormi ja meeskonnatöö efektiivsuse kohta. Iga hindamise järel anti tiimijuhtidele Milttoni nõustajate poolt tagasisidet nende tulemuste kohta koos omapoolsete soovitustega – millega on hästi ja millele enam tähelepanu pöörata. „Tegemist oli ühtlasi omamoodi mentorlusprotsessiga, kus tiimijuhtidel tekkis koordineeritud võimalus tegeleda teadlikumalt oma inimeste heaolu ja efektiivsuse toetamisega,“ selgitas Kangro.

Eksperiment tõestas, et nendes tiimides, kus keskenduti teadlikult inimeste vaimsele vormile ja hoiti üleval avatud vestlusi selle ümber, näitas inimeste psühholoogiline turvatunne selget kasvutrendi. Samas kui heaolu hoidmise mõttes isevoolu liikunud kontrolltiimides turvatunne aja jooksul aina kahanes. Eva-Maria Kangro juhib tähelepanu, et psühholoogiline turvatunne on asjaolu, mis mõjutab tiimitöö efektiivsust kõige tugevamini. „Aju lõikab paremini, kui inimeste vahel valitseb julge ja usaldav side. See eeldab reaalset kontaktis olemist, mis on saanud hajusa töö kontekstis nüüd uue mõõtme.”
Niisiis peavad juhid hübriidtöö puhul investeerima lisaaega, tähelepanu ja ka raha nii töökorraldusse kui inimestevaheliste suhete säilitamisse. Piltlikult öeldes tuleb panustada spontaansuse planeerimisse, et tagada sellest tulenevat turvatunnet ning vaimset vormi.

„Teiseks nägime, et spetsiaalselt juhendatud pilooditiimides tõusis ka inimeste selgus ja kontrollitunne prioriteetide, plaanide ja otsustusprotesside osas, mis on turvatunde kõrval järgmine oluline tööefektiivsust mõjutav tegur. Meie psüühika lihtsalt funktsioneerib nii – vajame inimestena selgust ja kindlustunnet, et „vähemalt midagi on kontrolli all“, eriti keset muutlikke aegu.“ Kangro lisas, et kindlustunde kõrval vajab inimene ka iseolemise ja valikuvabaduse tunnet – et inimene leiaks sobiva balansi segamatu fookustöö, koosloomes sündiva tiimitöö ja sotsialiseerumise vahel.

Uuringu tulemusena selgus, et enamus Helmese töötajaid (ligi 90%) eelistab ka tulevikus hübriidtööd, kusjuures 53% neist töötaks peamiselt kodust ja 36% peamiselt kontoris. Kõigest 2% tahab töötada ainult kontoris ja 9% ainult kodus. 85% töötajatest tunnevad ennast kodust töötades vähemalt sama produktiivselt kui kontoris olles, kusjuures oluline aspekt on ka see, et veerand töötajaist on kodus töötades produktiivsemad.

Mis saab tuleviku kontorist? Eksperimendi ühe tulemina ei kavatse Helmes oma kontoripinna suurust vähendada. Pigem kavatsetakse Helmeses muuta kontoriruumide funktsionaalsust ja kasutusviise. „Erinevalt levinud hoiakust, et hübriidtöö korral vajadus ettevõtte kontoripinna järgi oluliselt väheneb, oleme meie nüüd veendunud, et Helmes ei saa seda teed minna. Meie eksperiment kinnitas, et meeskondadena tarka tööd tegevail inimestel on ikka vaja ka ühist füüsilist ruumi ning inimeste näost-näkku suhtlust, et avalduksid nii loovus, meeskonnatöö lisaväärtus kui äri edasi viiv innovatsioon,“ selgitas Helmese arendusjuht Aino-Silvia Tali.

Suurem osa eksperimendi käigus kogutud teadmisest ja kogemusest on rakendatavad ka väljaspool IT-sektorit. Eduka kohanemise võti on inimeste vaimne vorm ja psühholoogiline turvatunne. Need ei ole aga enesestmõistetavad kvaliteedid, vaid nõuavad teadlikku hoolt.

Virtuaalne pressikonverentsil on järelvaadatav siin:

aprill 16, 2021

Milttoni meeskonnaga liitub Balti ja Peterburi regiooni ekspert Anna Laine

Milttonis alustas aprillis vanemkonsultandi ametikohal tööd pikajaalise kogemuse ja laialdaste teadmistega Balti ja Peterburi regiooni ekspert Anna Laine, kes enda sõnul soovib õppida, kuidas kommunikatsioonibüroo töötab ja kuidas talle südamelähedastele valdkondadele kommunikatsiooni kaudu mõju avaldada.

Anna saabus Milttonisse peaaegu otse Peterburist, kus ta töötas Soome peakonsulaadi pressiesindajana. Lisaks pressisuhetele kuulus tema vastustusalasse ka riigi brändimine, raporteerimine ning pandeemia tõttu ka palju ametlikku suhtlust. Enne seda töötas ta Tallinnas Soome instituudis programmikoordinaatorina ning vastutas Soome sajanda aastapäeva pidustuste korraldamise eest.

„Minu varasema töökogemuse taustal tundus Miltton loomuliku valikuna. Saan töötada enda jaoks olulistes kohtades – Eestis, Venemaal, Soomes,“ ütleb Anna. „Lisaks muudele põhjustele on Baltimaad ja Peterburg väga põnevad piirkonnad ka seetõttu, et mõlemad regioonid on Soomest väga huvitatud ja riigi tegemistega hästi kursis. Uuringud näitavad, et Peterburg ja Baltimaad suhtuvad Soomesse väga positiivselt, seega on soomlaste tegevustel nendes piirkondades suur väärtus.“ Tema sõnul on suhtluse tugevdamine kasulik nii Eestile kui Soomele ning ta unistab kahe riigi vahelisest ühisest meediaruumist, mis aitaks mõlemal poolel üksteist paremini mõista ning annaks võimaluse uutele väljakutsetele koos vastu astuda.

Anna on töötanud ka ajakirjaniku ja toimetajana nii raadios kui televisioonis. Tema eredaim mälestus raadio Helsingis töötamisest on õllerohke rongisõit Keravast Helsingisse, tehes samas ajal otse-eetris raadiosaadet. Lisaks aitas ta kaasa raadiojaama kolimisele Punavuorist Helsingin Sanomate tiiva alla. Televisioonis töötas Anna mitu aastat, reisides Venemaal, Eestis, Rootsis ja Soomes ning oli osa YLE kultuuritoimetusest. Milttonis saab Anna rolliks olla Soome klientide esindaja nii Baltikumis kui Peterburis.

Kodus annavad Annale kõige väärtuslikumat kommunikatsioonialast nõu tema kahe- ja kuueaastased tütred. Nad hoiavad teda kursis värskemate moesõnadega ja õpetavad, milline on parim viis oma sõnumi kohaletoimetamiseks. Tuleb välja, et otsekohene „ära jookse autoteele!“ toimib hästi igas kontekstist.